Thursday, April 16, 2015

10 aastat enne seda, kui kõik eestlased kannavad rätikuid

Ma olen alati jälginud Eesti meedia kajastatavaid sündmusi. No, kuidas siis veel, kui alles mõnda aega tagasi istusin elutoas, läpakas süles ja hääletasin. Mõnikord on mul tunne, et reaalselt viibin Sloveenias, kuid mõtetes olen jätkuvalt Eestis. Ka seda blogi kirjutades ei tunne suurt erinevust teiste Eesti blogijatega.

Pean tunnistama, et Eestis toimuv läheb mulle alati veidi rohkem korda, kui siin Sloveenias. Teate, kui mõnus on tegelikult keelebarjäär (kauaks küll..)! Ma ei pea ärrituma selle peale, et järjekordselt ei püsi valitsus pukis, või korrumpeerunud tegelinskid jalutavad vabalt ringi, taskud rahast pungil - sama ajal, kui Sloveenias on mitmeid probleemseid kohti, mida saaks nende vahenditega parandada. Võibolla on see hea, et ma olen pisut "kott peas" olukorras siin - samas piisab vaid, kui minna Postimehe veebilehele ja minu ärrituse anum on täidetud.

Viimati olin hämmingus siis, kui lugesin täiesti tavaliste eestlaste arvamusi teemal kooseluseadus, homopaarid jne. Kirjutasin sellest postituse eelmise aasta novembris. Nagu enamik teist teab, siis Jeemenis pole lood kõige paremad. Sellepärast põgenes eesti-jeemeni perekond meie kodumaale, alustades Jeemenist teekonda kalapaadiga ning lõpetades lennukiga. Kokku kestis 7-liikmelise perekonna teekond 5 päeva. 

Minu esimene mõte seda uudist lugedes - jess, nad jõudsid tervelt kohale! Minu teine mõte (rumal Jaanika, et sa vahel ikka loed kommentaare) oli see, et minu silmad petavad mind! Ei ole võimalik, et inimesed tunnevad selle perekonna Eestisse tulekus NII palju hirmu, et näevad tuleviku Eestit ette "nende rõvedate rätikutega". Ma mõistan, et paljude eeskuju on tulnud Skandinaaviast, eriti Rootsist - kuid, kas me ei peaks hirmu tundma hoopis selle üle, et kunagi ise põgenedes pole me teiste riikide jaoks muu kui idaeuroopa rämps?

Jõudsin täna läbi VWSK Facebooki grupi sellise artikli juurde - Ma olen riigireetur? Kahjuks ei oska ma terve artikli kohta sõna võtta, kuid enda kogemuste najal soovitan eestlastel pisut ringi vaadata, rännata, vaadata, kuidas teiste maade rahvad elavad.  Võin lisaks rääkida rahvusvahelises meeskonnas töötamisest, sest see oli üks mu parimaid aegu elus. Kokkuvõtvalt siis - minu silmaring ja tolerantsus avardus tunduvalt ning iga uue tuttava inimesega tahan olla samasugune, kui mind koheldi uue inimesena kollektiivis. 

Ja rääkige veel, et iga heategu saan kord karistuse. Ja saabki! Karistan järgmine kord ise kedagi uut tohutult ülevoolava sõbralikkuse ja armastuse ning roosade õhupallidega!

Lõpetuseks veidi rõõmsaid pilte - meil on nii roheline siin. :)










2 Responses to “10 aastat enne seda, kui kõik eestlased kannavad rätikuid”

  1. Ma vaatasin ka seda uudist ja motlesin, et onneks said ikka eluga tulema ja joudsid tervelt kohale. Kommentaare lugedes ei joudnud vist esimeset voi teisest kaugemale, sest vaga kurb oli - ma ainult motlesin, et ma vaga loodan, et need kommenterijad kunagi ise soja jalust pogenema ei pea ja pogenedes sellise kohtlemise osaliseks ei saa...

    ReplyDelete