Sunday, December 07, 2014

Miks me sööme ennast paksuks?

Teate, mina mõtlen väga tihti enda kaalunumbri peale. Ja need hetked, kui ma seda ei tee, siis arvatavasti minu kaal tõuseb, sest mul on raske piiri pidada. Praegu mul pole millegi üle kurta - olen piisavalt tark ja tean, kuidas säilitada kaalu, samal ajal süües normaalselt ja sel moel isegi kaal langeb. Kuid iga hetk võib tulla murdumine ja kuskilt mülkast roomab välja õgard, mis ajab mind hullunult sööma. 

Ma ei ole kindlasti ainus, kes võitleb igapäevaselt selle deemoniga. Kuid, kas teie olete kunagi mõelnud, mis on need põhjused, mis panevad käe toidu järele haarama, kuigi kõht pole tühi? Usun, et vastused oleksid nii mõnelegi peenemale inimesele huvitavad, sest ülekaalulisus on vaikne haigus, mis levib kindlameeleselt inimeste seas ja mingi hetk võib ükskõik meist selle lõksus olla.

Emotsionaalne söömine

Emotsionaalne söömine ei tule vist kellelegi üllatusena. Oled õnnelik ning tähistad seda söömisega. Oled õnnetu ja üritad sellest üle olla süües enda lemmiktoitu. Mingiks hetkeks on toidul imelised võimed ja ta teeb meele nii heaks, et paneb unustama selle probleemi, mis esialgu üldse ajas suud täitma. Kahjuks söömine ei ole lahendus, nagu võite juba arvata. Lahenduseks võib olla kirjutada üles enda mured ja emotsioonid, ning, kuna on see hetk, mil sa reaalsed lähed sööma, kuigi vajadust pole. Võib olla sellepärast kirjutan ka mina seda blogi, et hakkama saada emotsioonidega. Kes teab. Kuid usun, et kirjutamist võiks proovida igaüks, kes on emotsionaalne õgard.

Ja sellepärast kõik blogijad ongi paksud. :D

I-g-a-a-a-v on!

Kas tuleb tuttav pilt ette - sul on igav, sul pole kodus midagi erakorralist vaja teha (koolitööd pole erakorralised), sa viskad Torrentisse sarja järgmise osa ning lähed kööki võikusid tegema. Ma arvan, et emotsionaalsest söömisest järgmine kõige ohtlikum ongi igavusest söömine. Tihti on meie kätes liiga palju vaba aega ja kõige lihtsam on neid täita toredate hetkedega süües miskit head. STOP! Sinu eesmärk siin elus pole olla vegeteeriv lilleke või hull, kes jõuab läbi vaadata kõik seriaalid! Sa oled eriline ning sinu elus peab olema mõni suurem eesmärk, mille poole pürgida. Sea paika terve nädala, kuu, aasta plaan ning haara ohjadest. Vaata ringi lahtiste silmadega ning märka auke enda elus, mida saaksid parandada. Isegi, kui selleks on üks uus käsitöövaip sinu toa põrandale. 

Kokkuvõttena - ole aktiivne ning täida elu millegi põnevaga.

Aga teised ju söövad

See kaalulangetus meetod, mille järgi ma toimin on see, et süüa tuleb siis, kui kõht on tühi ning süüa EI TOHI siis, kui kõht on täis. Kuid olles suures seltskonnas, mõnusas seltskonnas, läheb mul tihti meelest, et aitab, kõht on täis. Kõigepealt hunnik pearooga, millest kõht on küll pungil, aga teiste eeskujul tahaks ju kooki veel juurde võtta.. Suures grupis on väga raske käituda teistmoodi ning pigem minnakse ühte teed, kui mõeldakse individuaalsetele vajadustele. Siinkohal on raske midagi soovitada - võib olla ehk käia harva söömas sõpradega, olla sõpradeta või pidada söömisel pause ning kontrollida enda kõhu enesetunnet. 

Sest ta on olemas

Olgem ausad, meile meeldib täita enda ümbrust söögiga, see on justkui kindel tagatis ellujäämiseks. Tore on, kui elutoa laual on küpsisekauss, kontoris mõned lutsukad, koridoris automaat, kust saab iga kell snäkki haarata jne. Kes tunnistab üles, mis on neil tööl sahtlis või arvuti kõrval? Lahendus pole näksid täiesti eemaldada, sest tegelikult peab päevas sööma vähemalt viis korda. Lahendus on asendada küpsised ja kommid vähegi kergemate snäkkidega. Ma ei tea, kuidas teiega on, kuid süües ära ühe õuna või apelsini on mul kõht palju rohkem täis, kui paari küpsisega. Kuid kalorivahe on hiiglaslik!

"Ei" on raskem öelda, kui "sorry"

Käsi püsti, kel on sõprade või sugulaste seas üks enda meelest väga tore inimene, kes pakub vahetpidamata midagi süüa või juua. Mul oleks rohkem käsi püsti, kuid kahjuks on mul neid ainult kaks. Jube raske on ei öelda, sest selline tunne nagu teeks sellele "heategijale" liiga ja tihti pole nad ka kõige nutikama, et aru saada (või tahta seda teha, kes teab) keeldumise põhjustest. Minu lahendus on olla enesekindlam sellistes hetkedes ning vajadusel ka lühidalt põhjendada enda keeldumise eesmärk. Kuid soovitan mitte laskuda pikematesse vestlustesse. Piisab kui ütled  -  "ei soovi" või "mul on kõht täis". 

Mina valisin esitatud põhjused välja, sest need on minu puhul kõige olulisemad mõistmaks, miks söön siis, kui selleks põhjust pole. Pikemalt saab "kõht on täis, tahaks süüa" toitumise kohta lugeda siit artiklist

Ma väga loodan, et leidsite siit äratundmist, ning kes teab, ehk ka lahendust ning leevendust. Tahan veel öelda, et tänapäeval pole kellelgi probleem kasvatada endale kaalu turjale ning, kuigi raske on mõista, võiks seda üritada. Igaühel pole seda selgroogu, et öelda toidule "ei" ning, kuigi tundub, et murega inimene oskab ainult süüa ja vinguda, siis jah, sul võib olla õigus -  see on ka kõik, mida ta teha suudab, sest ta on sisemuselt liiga puntras endaga, et otsida reaalseid lahendusi.

Mõnusat jõuluaja algust ja heitke pilk blogi eelmistele postitustele, kus pakun erinevaid ideid, kuidas teha koduseid jõulukingitusi. :) 








10 Responses to “Miks me sööme ennast paksuks?”

  1. Mida aeg edasi, seda rohkem leian su kirjutistest kirjavigu. Õnneks on need enamasti vaid tähevead (sõnade lõpust täht-paar puudu), aga lihtsalt mõtlesin, et mainin :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Väga hea, et mainid! Ma vaatasin viimased postitused üle ja tõepoolest - liiga rutakas olen olnud. Aitäh :)

      Delete
  2. mina võin vabalt olla see potentsiaalne "heategija", aga minusugustele tuleb öelda, kui sa püüad millegi söömist piirata jne, et ma TEAKS mitte pakkuda. eriti hea on sellest rääkida juba enne küllatulekut jne - minul on võõrustajana päris raskekujuline OCD ja mind tabab raske error, kui mul pole külalisele midagi sobilikku pakkuda. hea sõber ei anna dieeti pidavale sõbrale midagi tema jaoks "halba" samamoodi nagu hea sõber ei paku suitsetamisest loobuvale sõbrale sigaretti (uskumatu, aga tõsi - selliseid imelikke on olemas, kes suruvad suitsetamisest loobujale mahvi kurgust alla, et seltsis segasem oleks) :)

    ja kindlasti ei tohi unustada, et magusaisu on sõltuvus, mis süveneb iga söödud suhkruampsuga. kui nädalaks õnnestub loobuda, on edasi juba palju kergem - aga katsu siis sellest esimesest nädalast üle saada, eksole... mina nt. ei söö suhkrut tavaliselt üldse (aga neid pasteedivõileibu su postitusest jõhverdaks iga kell, eriti öösiti), aga raseduse ajal tekkis vahepeal magusaisu. mida rohkem sõin, seda rohkem tahtsin, kuni pidin ise vihaga pidurit tõmbama, et ma tervet kommikotti korraga pintslisse ei pistaks. paha hakkab ju ka. :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. No sa tundud selliste hullude pakkujate kõrval veel täiesti normaalne ja mõistusega inimene. :D Neid, keda ma kirjeldasin, ei saagi kunagi aru, kui ütled neile ei ja täie rauaga panevad edasi. Kahjuks mul üks selline heategija kodus. :(

      Mhm, sul on täiesti õigus. Suhkrusõltuvus on üks kole haigus ja paljud ei saa aru, et magusa lõksu võib langeda samamoodi nagu alkoholiga. Olen läbinud neid esimesi päevi ja tohutult raske on. Kuid eesmärk peab olema. Pidevalt silme eest! :)

      Delete
  3. Mina olen "dieeti" pidanud sadu kordi. Samas olen ma suutnud niimoodi paar kuud, võtnud alla 10-15 kilo, siis asja katki jätnud ja uuesti on need kilod tagasi tulnud + rohkemgi veel ja uuesti alustanud. Niimoodi aastaid järjest. Nüüd olen viimased kolm kuud absoluutselt seljatanud igasugused koogid-šokolaadid-krõpsud ja loomulikult magusad limonaadid. Selle aja jooksul ei ole mul mitte kordagi tekkinud magusaisu. See on ime, sest eelnevate "dieetide" juures oli ikka pidev isu, aga üritasin end ohjeldada... aga tihtipeale ei suutnud. Miks on see kord nii teistsugune, sest ma ei kutsu seda enam diiediks, vaid lihtsalt tervislikuks toitumiseks ja ma ei näljuta end, see tähendab, et kui tuleb ikka õhtul söögiisu peale, siis teen ühe võileiva või söön jogurtit. Samuti ei väldi ma näiteks rasvaseid toite nagu praekartul... Enam ma ei kaalu ennast, vaid pigem on see enesetunde küsimus. Üks jooksuring või hea tervislik toit ongi minu palk, mitte enam kaotatud kilod. Peamine on enesetunne. Minu meelest ajatakse tihtipeale sassi õgimine emotsionaalse söömisega. Reaalsus on aga see alati ei õgi inimene emotsioonidest, vaid sellest, et ta on end juba nii kaua näljutanud, et keha lihtsalt vajab süsivesikuid ja häid rasvu, keha vajab lihtsalt kaloreid. Ja vot just selle pärast ei keela ma endale õhtul ühte võileiba, sest hiljem juhtub hoopis see, et lõunal vitsutan ühe šokolaadi kurgust alla.

    Magusa asemel naudin head kohvi rohke piimaga ja ei pane sinna suhkurt sisse. Minu meelest maitseb see nii palju paremini. :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh, Epp! Ma lugesin su juttu ja tundsin nii paljudes kohtades ennast ära. Sa oled väga väga tubli, et oled sel moel suutnud endale söömise õigeks "mõelda". Tahtsin küsida, kuidas sa elasid üle need esimesed päevad, kui seljatasid magusa ja rämpstoidu? Ma olen jõudnud vähel siiamaani, et suudan kaalu hoida ja süüa tervislikud + veidi patustada. Kuid. mis puudutab kaalulangust, siis see ajab lihtsalt nutma. Suudan olla korralik, süüa tublilt ja tervislikult mõned päevad, ning siis leian enda jälle puntrast. :(

      Delete
    2. Tead, ega ma isegi nii täpselt ei mäleta, kuidas mul need esimesed päevad läksid. No reegel on see, et suudan end umbes kolm esimest dieedipäeva ohjeldada ja siis tekivad juba isud. Seekord on nädalad ja kuud möödas ja ei ole magusaisu. Eks võtsin endale sihi ühte ilusasse jakki mahtuda, mis mul nukralt kapis seisab + oli asi tervises + oli asi enesetundes + ma ei näljutanud ennast. Sõin ikka selle ühe Balti-Jaama samsapiruka ära, mis küll jube rasvane, aga kui kõht on tühi, siis kõht on tühi.
      Pealegi, on mul minevikus kord juba nii olnud, et kui ma ühe tüki šokolaadi söön MAITSMISEKS, siis pean terve tahvli saama, et piiri ei oska väga pidada. Niiet "väike patustamine" ei ole minu puhul mingi mõtegi. Kui juba, siis juba :D Aga jah, nagu ütlesin, siis on see kord teistmoodi. Ja jumal tänatud selle eest! :D

      Delete
    3. Then use it to the fullest! Pole midagi hullemat, kui suhkrusõltuvus, ja tundub, et sina oled selle täiega seljatanud. :)

      Delete
  4. Ooo jaa, emotsionaalse sööjana on mul pikk staaz. Kui tuju paha või olemine halb siis sööd midagi head, et äkki hea toit teeb olemise paremaks. Kui oled end juba ägisema õginud siis tuleb loll mõte, et äkki üks hea amps siiski mahub ja teeb olemise paremaks.... ja võtadki ampsu, kuigi pole ei isu ega maomahtu enam grammigi. Tegelikult on see kole haigus...

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kord, kui saaks selle õgimise unustada, siis on hiljem naljakas meenutada. Kuid olles selle haiguse kütkes on ikka päris kurb. :(

      Delete