Friday, December 26, 2014

Detsember on läbi, elagu detsember!

Varajane detsember, mis algas minu jaoks juba novembris oli lihtsalt hullumeelne. See küll libises läbi sõrmede nagu alles eile oleks aasta viimane kuu alguse saanud, kuid ometi jõudsin nii palju teha ja mul on hea meel kõigele toredale tagasi vaadata. 

Mul ei ole teiega jagada uhkeid pühadepilte, sest kaamera sattus mu kätte väga vähe. Võiks öelda isegi, et kui mu blogis on liiga palju pilte, tähendab see minu jaoks tegevusetust kõiges muus. Kuid, kui päev algab enamasti kell 6.30 ning lõppeb alles siis, kui saab õhtul teki alla pugeda, siis vaevalt oli asi igavuses.

Selle aasta detsember oli mu jaoks väga oluline. Elavdasin vanu traditsioone, leidsin mälestuskilde erinevates lõhnades, tegemistes, mõtlesin rohkelt nendele lähedastele, keda enam pole ning üritasin meelde tuletada neid hetki, mis vormisid mind selleks, kes olen praegu. 

Teate, ma olen nüüd teinud apelsinipiparkoogi tainast juba viis korda! Kui alguses sõime enamikud neist ise, siis viimased kolm laari läksid kõik kingitusteks. Tõin meie uude sloveenia perre ka piparkookide valmistamise ja kaunistamise ning saime sellega tuua rõõmu sugulastele, sõpradele, laste klassikaaslastele ja õpetajatele. Lisaks tuli mul meelde, mille järgi vanaema korter alati lõhnas. See oli nelk!*

*silmad lähevad ikka ja jälle märjaks mõeldes nelgi särtsakale aroomile.

Lisaks vanale, tõi detsember mu mõtetesse teemasid tulevikust. Juba järgmisel aastal helisevad pulmakellad, ning minu jaoks on imeline näha, kuidas me mõlemad oleme nii erutatud ja õnnelikud ja joovastuses ja.. Ei oskagi seda kuidagi seletada, kuid tunnen, et kasvame iga päevaga üha rohkem üheks, ning koos kõndides astume vaid ühte sammu. Ma aegajalt ikka näpistan ennast, et mõista, kui vedanud meil on, et võtsime ette selle raske tee.

Ei saa öelda, et oli lihtne kolida ühte majja vanematega, kuid õnneks on meil kõigile antud kannatust (kellele rohkem, kellele vähem), et hakata tööle ühes rütmis. Ning peale poolt aastat võin öelda, et oleme sellega hakkama saanud. Mis ei tähenda, et mõnes päevas ei leiduks pipratera, mis keele tuliseks teeb, kuid õnneks on igaühel meist piisavalt ruumi, et see kustutada.

Ma ikka ei oska nii, et postitusse pilte ei pane, seega vaatasin läbi enda telefoni ja detsembris tehtud pildid ning teen pisi Instagrami postituse. 


Selle pisikese putukaga käin ma igalpool koos, sest me mõlemad oleme hetkel kodused ja üleüldse on temaga meeldiv koos seiklemas käia, sest ta on maailma kõige rahulikum laps. Musimops!


Nädal enne jõule käis Sloveenias külmataat, kes tõi meie piirkonna kõikidele kuni 6-aastastele lastele kingikoti ning lisaks said osad vanemad lapsed kingituse. Anete Lauren joonistas enda klassis kõige ilusama pildi ja sai selle eest ise valida kingituse.


Katsetasin uusi sööke nagu maksapasteet, apelsinipiparkoogid, vürtsikad mandlid. Nii tore oli lõpuks neid piparkooke koos küpsetada ning hiljem kaunistada. Oh, need lõhnad. Olen armunud vürtsidesse!


Meie pere lahutamatu osa on kassid ning neid saan ma tihti pildistada. Üks pilt Anne Maist pitsat valmistamas enda uhkes kokakostüümis.


Mina.. MINA kavatsen teha selfisid kuni olen 99 aastat vana ja käsi veel jõuab telefoni hoida!


Ma ei mäleta kaua kingitusi pakkisin, kuid see võttis omajagu aega. Kuid õnneks mulle meeldib see töö väga ning sain ette võtta kõikide pakid. Sünnipäevaks sain lõhna, mida olin ammu igatsenud, ning jõuludeks Bronte õdede raamatukollektsiooni. Ei jõua ära oodata kuna saan nendesse raamatutesse sukelduda. 


Käisime surnuaias hauale küünlaid panemas ning palusin Igoril parkida kaugemale, et saaksime veidi jalutada. Kuigi mul on väga kahju, et meil lund pole, meeldib mulle soe ilm ja ilus sinine taevas. Tegelikult ilmataat on juba teada andnud, et pühapäeval hakkab lund sadama.

Selline oli kokkuvõte aasta viimasest kuust. Ma olen seadnud endale rohkelt uusi eesmärke järgmiseks aastaks ning üritan endale pidevalt meelde tuletada, et olen sündinud siia ilma, et midagi korda saata ning ei luba sellel meelest minna. Mis nüüd tuletas mulle meelde, et ma ostaksin VB&S planeerija, kuhu kirja panna eesmärgid, plaanid, mõtted ja üldse hoida end rajal. 

Soovin kõigile ilusat aasta lõppu!















8 Responses to “Detsember on läbi, elagu detsember!”

  1. Kui küsida tohib siis mis teil kodune keel on? Kaua Sa Sloveenias elanud oled? Kas kolisite sinna koos Igoriga? Kas Igor on Sloveenialane? Kui tihti Eestis käite? Mitte et see minu asi kõik oleks, aga huvitab ikka :D Tegelikult ma küsiks palju rohkem, aga noh, eks ma hoian end tagasi :D
    Ma muidugi pole veel tervet Su blogi jõudnud läbi lugeda, võibolla on sellest kuskil juba juttu ka. Või kui pole, siis kunagi ehk kirjutad?

    ReplyDelete
  2. Midagi võib pisteliselt vanadest postitustest ka leida, aga ma olen abiks ja valgustan sind. ;) Igor on sloveenlane, mina ja lapsed kolisime siia kaks aastat tagasi, kodus räägime inglise-eesti-sloveeni keeles. Lapsed on selle ajaga keele suhu saanud, mina olen veel ainuke luuser, kes räägib jätkuvalt inglise keelt. Kuigi sloveeni keelest saan aru küll.

    Arvatavasti tahtsid teada, kas Igor on laste biol. isa - ei ole. Kuid võimaluse korral tahaks ta võtta neid enda nimele. :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ei, tegelikult seda ei tahtnud küsida. Lihtsalt mõtlesin, et kuidas tuttavaks saite ja kuidas teil see kokku kolimine käis ja et kas sünnitasid Sloveenia haiglas.

      Delete
    2. Väga armas sinust. :) Siiani on olnud nii, et iga kord, kui räägin meie perest, siis tulevad anokad ründele - kas Igor on laste isa. :D

      Tead mul pole Sloveenia haiglatest õrna aimugi. Tähendab arstiabi tundub selline väga pealiskaudne, sest Sloveenia on esikohal, mis puudutab patsiente ühe arsti kohta. Kuid ma nüüd sünnituse peale mõtlen, siis ehk sõidaks pealinna haiglasse, kuid nii hull siin pole, et läheks selleks ajaks Eestisse. Kuigi mis mul saaks olla Tartu uue sünnitushaigla vastu. EHKKI viimane kord oli ka seal ämmaka puudus ja patsientide üledoos.

      Delete
    3. oi, mina küll ei teadnud, et igor pole nende biol. isa ega osanud selle peale mõeldagi. pere on pere ja tõepoolest - anokad on millestki selgelt valesti aru saanud, sest bioloogilisi isasid on terve koduvabariik täis, aga tõeliste isadega on oluliselt kitsam käes. kumb siis õigupoolest olulisem on? tubli tõeline mees, kes "võõrad" (pole ju tegelt võõrad...) lapsed omaks võtab ja neid armastab ja hoiab. :)

      Delete
    4. Ma ütlen nüüd kohe ära, et me ei saa biol. isast ka midagi halba mõelda, sest ta on väga tore inimene. Kuid perena sobime me Igoriga nagu sukk ja saabas ja lapsed tunnevad ennast palju paremini. Ja lisaks see veel, et Igor ja ta perekond on meid kõiki omaks võtnud on lihtsalt suurepärane. :)

      Delete
    5. ma nii ei mõelnudki - pigem, et bioloogia pole mingi näitaja, vaid ikka inimeste õnn. mida rohkem laste elus on inimesi, kes neid armastavad, seda parem. :)

      Delete
  3. Nii vahva oli näha piparkoogi-tegu, sest ka meie pere sai sealt ampsuja kõigile, eriti lastele, maitsesid need eriti hästi! Ikka hulga paremad kui tavalised poe-piparkoogid ;)

    ReplyDelete