Friday, November 07, 2014

Kuidas leidsin endast võime armastada

Ma olen blogis rääkinud põhiliselt enda hobidest, huvidest, pere tegemistest ja vahel harva ka enda tunnetest teatud teemade suhtes. Mingi aeg, kui õhus oli jällegi koolikiusamine, kirjutasin ka sellest. Kuid see oli rohkem kirjeldav tekst, jätsin välja tagajärjed, mis painavad mind siiani. Ütleme nii, et hetkel ma tunnen, et pean endast välja saama ühe suurema probleemi, mis kisub mind aina põhja, kuid olen vähemalt leidnud sellele nime. 

Mina olen see inimene, kel on pea terve elu olnud mingeid raskusi. Kas kooliga, kas elukaaslasega, perega, hobidega - midaiganes! Vahet ei näe, mida ma ette võtsin, mingi hetk läks kõik käest ning ma vajusin põhjatusse haletsusauku. Mina, Jaanika, olen ohvrimeelne inimene ning mulle meeldib ennast haletseda ning tunda, et terve maailm on minu vastu. 

Te ei kujuta ette, kui pikalt võttis aega, et leida üles see probleem ja tunnistada endale. See ohvrimeelsus on nagu pisik, mis kükitas mu sees - nii pisike, kuid samas nii problemaatiline. Ohvrimeelsuse üheks tunnuseks on, et teiste süüdistamine tuleb väga kergelt, ning just sel põhjusel ei näinud ma viga otsida enesest. 

Raske on öelda, millest see alguse sai ja, kas ma olengi koguaeg olnud selline inimene, kuid samas ma tean, et sellele allalangus teele on aidanud kaasa mõned sündmused ning üks tähtis inimene mu elus. Üheks selleks aastaid kestnud koolikiusamine ning teiseks äkilise iseloomuga pereliige. Kuid, Jaanika, kes tahab olla parem inimene, ei jookse nüüd voodisse patja nutma. Ei, uus Jaanika jätab süüdistamise ja hoopis andestab. Sest nii kaua kuni mind seob nende inimestega mingi negatiivne emotsioone, seni ei saa ma kunagi vabaks. Ma tahan mõelda teist head, sest sel moel saan mõelda ka endast head. Ainult headusega saab sündida armastus.

Ma olen olnud kodune viimased kaks kuud ning kuigi ma lootsin, et saan seda aega pühendada eneseteostuse ja harimiseks, jõudsin lõpuks ikkagi kinni enda haletsemisse. Miks mul pole tööd, miks ma pole piisavalt hea fotograaf, miks mu lapsed ei taha nii palju eesti keelt rääkida nagu ma sooviksin, miks mul pole enda elamist.. Ütleme nii, et see ülemõtlemine viib mu hauda, kui ma just ei pane ise sellele lõppu. Teate, mis on selle ülemõtlemise kõige hullem tagajärg? See, et ajal, kui ma raiskan aega enda haletsemisega ja teistega võrdlemisega, ma saaksin teha nii palju enda heaks! Ja mitte ainult enda, vaid ka teiste heaks. Mul on nii palju aega käes ja ma lihtsalt lasin selle raisku. Uus ja parem Jaanika lõpetab ülemõtlemise NÜÜD ja hakkab tegutsema enda eesmärkide suunas. Tahad midagi? Go and just do it!

Viimasena räägin enda blogist ja sellest, kuidas see on alati, kasvõi natukene mulle andnud teie kiitust, mida ma nii hädasti olen vajanud. Ma olen väga kriitiline inimene nii enda kui ka teiste suhtes. Kuid selline suhtumine jätab mulje, et kui inimesed räägivad minust head, siis ma olengi hea inimene. Või kui see on vastupidine, siis ju ma olengi jumala sitt inimene. Nagu teiste arvamus loeks jubedalt palju. Nagu see määraks, kes ma olen. Alles nüüd saan ma aru, et see on mu enda suhtumine teistesse, mis tegelikult viib mind ennast põhja. Mis on rohi sellises olukorras? Love, lots and lots of love! Mida rohkem ma suudan armastada teisi inimesi, kritiseerimise asemel mõista, seda rohkem suudan pakkuda armastust ja mõistmist ka endale. See on kindlasti ka võti enesekindlama minani.



Lõpetuseks ütlen, et olen väga tänulik kõige eest, mis on mu elus. Ma olen tänulik, et mul on maailma kõige toredam mees ja maailma kõige armsamad lapsed. Ma olen tänulik, et Igori perekond võttis mind vastu ja nüüd ma olen üks Malenšekitest. Ma olen tänulik, et mu perekond on kaasa andnud mulle iseseisvuse ja paljud oskused eluks. Ma olen tänulik, et minu sees on alati olnud üks väike uudishimulik laps, kes tahab pidevalt õppida ja avastada maailma. Ma olen tänulik, et mul on toredad sõbrad ja blogi lugejad, kes on elanud kaasa In Love in Ljubljana blogi arengule. Ma olen tänulik, et mul on palju vahvaid fotograafiakaaslasi, kes on sama uudishimulikud kui mina. 

AITÄH!








11 Responses to “Kuidas leidsin endast võime armastada”

  1. Ma nii nõustun sinuga. Aga vahel on nii raske lahti lasta sellest enesehaletsusest.
    Kallid.

    Kas sul lapsed eelistavad rääkida sloveenia keeles?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Noorem laps räägib rohkem eesti keelt, kuna ta on kodune. Kuid suurem laps, kes käib koolis, siis tal on juba mõnus aktsent küljes. Oleme mõelnud ka Eestisse kolimise peale, kuid seda pigem muudel põhjustel.

      Kallistused vastu!

      Delete
  2. *tõusen toolilt püsti, plaksutan* :)

    Kohe hea meel on sinu pärast! Kuigi näed ei tunnegi isiklikult. :P

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma nii lootsin, et sa näed seda postitust, kuna esimese terakese tõeni leidsin just sinu postitusest. Kuigi tunnistan, see ei olnud üldse nii lihtne alguses, kui praegu seda postitust kirjutades. Aitäh sulle!

      Delete
    2. Oi :) ... Mul on alati hea meel, kui olen saanud kedagi kasvõi mõne väikese asjaga aidata. Hehehe...

      Aga alustamine ongi alati kõige raskem ja sina oled sellega algust teinud. Tee on muidugi ka selline konarlik, et vahepeal libastud ja ikka läheb midagi nihu, aga kui lõpuks teadlikult endale sisendad ja asjad läbi mõtled, siis leiad ühel hetkel ka ise, et oled õnnelikum inimene! :)

      Mul on väga hea meel sinu üle! :)

      Delete
  3. Sina kohe oskad nii mõnusaid postitusi kirjutada.
    Saan aru küll, et eks sa paned oma mõtted lihtsalt kirja aga välja tuleb see sul nii hästi.
    Ma pole mitte kunagi jälginud blogisid, milles on palju juttu ja ei ühtegi pilti. Sinu oma aga loen suurima hea meelega.
    Su uue postituse loen tavaliselt kõige esimesena läbi ja siis alles lähen uudistan teisi. Lihtsalt nii hea on su mõtteid lugeda!
    Eks meil kõigil on aeg ajalt sellised enese haletsemise hood, vähemalt minul küll. Aga mul on hea meel, et sa oma põhjuse oled üles leidnud, sellega tegeled ja ka meiega oma selliseid mõtteid jagad.
    Sa oled super vahva inimene ja annad oma sõnadega ka minule inspiratsiooni.
    Tänan Sind Armas Jaanika!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Need viimased ja rasked päevad kaalusin, kas mul on seda blogi üldse mõtet kirjutada, sest ma ei tundnud, et suudan pakkuda enda lugejatele midagi erilist. Ja iga lause venis ja oli justkui peas kinni. Kuid see postitus tuli kergelt, sest see oli nii loomulik ja nii minulik. Otse südamest. Aitäh, kullake, ilusate sõnade eest, sest ma tean, et sa mõtled seda tõsiselt. :)

      Delete
  4. Pea püsti Jaanika. Mina ise olen siiamaani selline inimene, kes ennast haletseb. Kõige tähtsam on see, et sa ise sellest aru saad, et sa valesti talitad. Mina saan ka aru.. aga tihti tuleb neid hetki ikka ette. Kõige rohkem just siis, kui on antud aega üksi olla ja mõelda.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh. :) Jah, need hetked tulevad ja lähevad, kuid mul on tunne, et iga kord võtavad nad tükikese mu rõõmsameelsusest endaga kaasa. Nüüd üritan nii palju endast anda, et ma ei jõuakski sinna musta auku.

      Delete
  5. Issand, ma kohe ei teagi, millest alustada! See postitus läks mulle lihtsalt nii südamesse.. Ma olen hästi emotsionaalne, aga kui rõõmsad asjad teevad mind korraks rõõmsaks, siis kurvad ja rasked asjad panevad alati sellise põntsu, et mul läheb väga palju aega vaja, et korda saada see auk minus. Ka minul on perekonnas üks äkiline inimene, kes alati suudab ka parimad ajad ja päevad halvaks teha, aga siiski ta on mulle kallis. Meie elu on alati hästi konarlik olnud, lisaks muidugi on see aasta halvimatest halvim olnud ja just siis kui arvasin, et enam hullemaks minna ei saa, siis läks! Aga mis mulle endale üllatuseks tuli, oli see, et kui muidu ma oleksingi sinna musta auku vajunud, siis see tegi mind hoopis tugevamaks. Ma hakkasin ennast alguses natuke sundima positiivsemalt mõtlema ja rõõmu tundma väiksemate asjade üle, aga nüüd see tuleb vaikselt juba iseeenesest ja ma loodan, et kõik läheb paremaks. Lootus peab jääma. Muidugi iga päev ei ole tore ja olla ja just täna ma tundsin ennast juba ärgates kurvana.. Aga kui ma lugesin sinu postituse läbi, siis ma leidsin lohutust ja tõdesin, et just nimelt armastus aitab kõigest halvast läbi :) Aitäh sulle!

    Aa ja muide, tahtsin kiita su tehtud pilte, no wow lihtsalt! Ausalt, minu meelest on need nii ilusad, puhtad ja siirad. Pildilt kohe kiirgab seda, et sa oled südamega asja kallal. :)

    Ja veelkord, aitäh sulle selle siira postituse eest!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tessi, sa oled nii tubli, et suudad enda olukord sel moel analüüsida ja see, et sa ise tõesti tunned, et oled tugevam - super!:) Kui mul ikka miski ei aita, siis poen Igori kaissu ja saan kasvõi hetkeks need hallid mõtted unustada ja tead, mõnikord läheb isegi üle. Seekord aitas kõige paremini temaga rääkimine - see oleks tegelikult võinud olla ükskõik kellega, lihtsan hea oli need sõnad üle huulte saada.

      Võin öelda, et minu olukord läheb iga päevaga aina paremaks. Leidsime koos ka lahenduse ühele suuremale murele, mis pole küll lõplik, kuid samm edasi meie eesmärgi suunas.

      Aitäh sulle lahkete sõnade eest! :)

      Delete