Thursday, October 09, 2014

Viimaste päevade mõtted

Võib olla ma kaotan mõned lugejad peale tänast postitust, kuid ma arvan, et siin blogis peaksid käima mõnuga lugemas need inimesed, kelle maailmavaated lähevad enamvähem kokku minu omadega. Ma ei sõima, ega hakka ka kunagi sõimama neid, kes te arvate maailmast hoopis midagi muud kui mina. Peaasi, et see ei välja normaalsus piiridest, kuigi ka siin võib juba esimene tüliõun tulla.

Tahan öelda, et olen väsinud. Väsinud sellest, et internetist on saanud minu ainus infoallikas ning mulle ei meeldi, mida mu silmad peavad nägema. Tahaksin heameelega blokeerida kõiksugused reklaamid ja lehed facebookis, kuid see oleks nagu hane selga vesi. Sest facebook on palju osavam ja suudab ikkagi mingit jura näkku toppida. Ideaalis võiksin vaadata sõprade uusi pilte, isegi postitusi sellest, mida nad on teinud õhtusöögiks, kas nende lapsel on sünnipäev. See on minu arvates osa virtuaalmaailmast ning annab hea ülevaate inimeste elust, keda iga päev ei kohta. See on omamoodi soe ja armas.

Tahan öelda, et olen pettunud inimestes, eelkõige eestlastes. Ma ei suuda uskuda, et täiskasvanutel ja tihti vanematel inimestel, kui mina on suu nagu prügikast ees. Kui mul on piinlik olla mõnikord kade või eelarvamustes, ning üritan, et vähemalt minu mõttetest kaugemale need ei jõua, siis on inimesi, kellele pole miski püha. Eriti veel nende arvamus, mis on nii kaunis ja üllas ning tuleb jagada kõigile. Mis sest, et see mõte võib olla "sitaauk on mõeldud sittumiseks" või "kuradi DJ ja turundaja, sa lits olidki selle ära teeninud". Käin tihti vaatamas ka neid inimesi, kas nad päriselt ongi olemas või mängivad 10-aastased trolli. Ja seal nad on, täpselt samasugused inimesed nagu mu ema või isa, samas vanuses. Lisaks on nende facebooki sein täis veelgi rohkem rõvedusi, kui ma juba kommentaarist lugesin - karjuvalt piinlikkust tekitavad. 

Tahan öelda, et kui ma loen neid kommentaare, siis minus tekib mõte, milleks on vaja sellist väiklast ja harimatut rahvast. Kama kaks, kui sureks välja meie kultuur, sest kes on seda edasi kandmas? Mingit matsid, kes näevad homoseksualismis ainult persse trukkimist? Või mingid jobud, kelle arvates naine ongi peksmise ära teeninud, oleks võinud ju ära minna ja lasta mehel maha rahuneda? 

Ja siis ma ütlen endale - rahune maha, Jaanika. Mõtle kõikidele toredatele eestlastele, keda sa tunned. Mõtle nende eestlastele, kellele sa vaatad uhkusega ülesse. Mõtle neile, kelle pärast sa tahaksid üks päev taas Eestis elada ning seni, kui seda ei juhtu, rääkida uhkusega eesti keelt ja kiita sloveenlastele Eestimaast ainult head. Siin ma nüüd olen, kuskil vahepeal, nõutu ja üsna nukker. Minu motoks on alati olnud see, et me peame üksteisega hästi läbi saama, lõpetama üksteise süüdistamine ja armastama enda lapsi. Isegi siis, kui Mati tuleb Madisega koju. Mul poleks selle vastu mitte midagi.




11 Responses to “Viimaste päevade mõtted”

  1. Ma tean, mida sa tunned. Elan ise praegusel hetkel Soomes ning minu peamiseks sidemeks kodumaaga on samamoodi internet. Ja seal toimuv on viimasel ajal üle igasuguste mõistuse piiride läinud. Eriti veider on seda kõike siit põhjanaabrite juurest jälgida, sest soomlaste väärtushinnangud ning maailmavaade on hoopis teisel tasemel. Kindlasti leidub ka Soomes kõige teistsuguse vihkajaid, kuid neil oleks häbi tänavale plakateid lehvitama minna või kusagil oma nime alt sõimu avaldada. See poleks mitte mingil juhul ok. Kurb, kurb, et Eestis ikka veel NII paljude inimeste mõttemaailm sellist tagurlikku ajastut esindab. Kui on üks asi, millesse ma usun, siis see on armastus. Las Mati armastab Madist, kui tahab. Maailma teeb see tunne ikka paremaks, mitte vastupidi.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Hear you, girl! Sattusin täna ühe riigikogulase facebooki seinale ja ta pm kuulutas, et ta ei anna kunagi alla. Ükskord me veel võidame. Nagu twf. Sellisele härrale maksame palka, et ta õhutaks vaenu inimeste vahel!

      No tõepoolest.

      Armastub peab võitma. Kui loogiline mõistus seda ei tee.

      Delete
  2. Hommikul Postimeest sirvides ja lugedes, et riigikogu oli kooseluseadusele "JAH!" sõna öelnud täitis hinge rahu.
    Kuni lugesin kommentaari, kus üks meesterahvas kirjutas midagi sellist, et: "Õlitage oma pepuaugud ära, homod tulevad!" ... Kohati on päris kole ja piinlik on sellises riigis elada, kus inimesed lihtsalt ei suuda mõista.

    http://memokraat.ee/2014/10/ei-ebanormaalsusele-ehk-kuidas-varro-vooglaid-mind-tappa-tahab/

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kuuldavasti ihaleb enamik heteroseksuaalsetest meestest pepuseksi poole enda naispoolega. That's so gay I would say. :)

      Mul oli ka väga meeldiv hetk täna, kui lugesin nimekirja nendest riigikogulastest, kes hääletasid ja julgesid jah-sõna anda. Aplaus teile!

      Delete
  3. Jaanika, tee endale nüüd üks pikk ja soe pai!

    ReplyDelete
  4. Lugesin su postituse esimesi ridu ja hirm puges naha vahele... Ja nüüd ma saadan sulle oma ideaalsest roosamullitolerantsest Eestist soojad kallistused!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kallistused vastu ja pea vastu seal!

      Delete
  5. Ma olen seda postitust korduvalt lugenud ja siis mõelnud, et vist paremini ei annagi tundeid selle teemaga seoses kirjeldada. Väsimus ja tüdimus tulevad, kui kuuled pidevalt seda vihkamist ja mõtet, et nüüd ongi kõik järsku homoseksuaalsed inimesed. :/

    See Mati ja Madise näide on hea, sest tegelikult pole vahet, kes keda armastab, sest igaüks on vähemalt korra elus olnud armunud ja teab, et see tunne on imeline ning siis on see inimene kõige ideaalsem üldse, ei loe tema pikkus, vanus, sugu ega päritolu. :)

    ReplyDelete