Tuesday, October 14, 2014

Piltniku mõtisklused

Paljud ei tea seda, et kartsin väiksena fotograafe. Kohe jubedalt. Pugesin ema selja taha ja peitsin näo kätesse. Kui mind ikkagi rahule ei jäetud, tegin stseeni ja nutsin ennast näost punaseks ja tatiseks. Kes siis enam minust pilti tahtis teha.

Aastaid edasi ja kaamerakartlikust väiksest tüdrukust kasvas edev neiu, kelle meeldis, kui temast pilti tehti. Ma ei tunne ennast ebameeldivalt ning heameelega poseerin, kui vaja. Saan pidevalt komplimente, et olen fotogeeniline. Õnneks olen selle geeni ka enda lastele edasi pärandanud ja nad tunnevad ennast kaamera ees vabalt. Mis ei tähenda üldse, et nad viitsivad mulle koguaeg poseerida. :D

Minu üks suurim unistus on see, et võiksin kord öelda, et olen elukutselt fotograaf. Kuid hetkel tunnen, et sel teel tuleb ette nii palju erinevaid takistusi, mida ei oodanud. Kuhu ma enda jutuga üldse jõuda tahtsin on see, et ma olen jubedalt ära hellitatud sellega, et lähedasi inimesi on olnud nii lihtne pildistada. Kui mulle satuvad pildistatavad, keda ma pean rohkem juhendama, olen hädas. 

Olen vaadanud Pinterestist ideid ja fotograafia lehetedelt soovitusi, kuid tegelikkuses on juhendamine palju raskem, kui öelda, et pane käed risti ja kalluta pead vasakule. Tavaliselt just sellepärast, et kogu juhendamise protsessi käigus läheb kaotsi emotsioon ja pigem tekib liiga kunstlik emotsioon. Ning eriti, kui tegemist on lapsega, siis on seda näost kõige paremini näha. 

Eks siin ongi näha, et ma olen veel lapsekingades. Isegi, kui tulevad ilusad pildid, ei oska inimesi veel nii hästi sättida ja enda ideedesse kaasa haarata nagu tahaksin. Ma ei saa ka ootama ju jääda, et fotosessioonidele tulevad ainult tairibänksi verd kliendid. Niisiis, see on minu järgmine väljakutse ja eesmärk. Harjutada ja püüelda selle poole, et luua sümbioosis keskkonna, kaamera ja inimestega parimaid pilte. Seniks harjutada, harjutada, harjutada!

Lõpuks üks pilt minust.Pisarad silmas nagu ikka. :)







7 Responses to “Piltniku mõtisklused”

  1. Kas kuskilt ka rohkem Sinu tehtud pilte näha saab?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Pilte saab vaadata sellel lehel http://www.inloveinljubljana.com/. Kuid see on üsna värskelt avatud leht :)

      Delete
  2. Kas oskad soovitada, mida võiks üks algaja kaamerat valides silmas pidada? Hirmsasti tahaks üht korralikku kaamerat, millega teha kauneid makrovõtteid, jäädvustada loodust sõna otseses mõttes ka laiemas pildis :) ja inimesi muidugi ka. Tavalise pisikese kaamera puhul on nii, et piksleid võib ju olla küll ja veel, aga no sellist efekti, et inimene pildil on detailideni selge, ent taust pisut hägune, ei saa. Värvid ei jää ka üldse nii ilusad :(

    ReplyDelete
    Replies
    1. Minu soovitus algajale on alati see, et osta kasutatud kaamera. Esiteks siis pole kahju, kui jääb seisma ja samas saab praegu väga hea hinnaga täiesti tip top aparaate. Enne, kui ma ostsin uue kaamera, laenasin aegajalt töö juurest Canon D550, millel oli kaasas Tamron 17-50 mm f/2.8 obje. Sain sellega teha lähivõtteid, kui ka nö tavalisi pilte.

      Selle kaamera ja objega tegi näiteks need pildid http://inloveinljubljana.blogspot.com/2014/08/thank-you-teazy.html ja samas sain väga ilusad linnapildid http://inloveinljubljana.blogspot.com/2014/08/bye-bye-ljubljana.html.

      See Tamroni obje on täpselt midagi sellist, a millega saab teha erinevaid pilte. Kui tahaks sügavama fookuskaugusega, siis lisaks saab juurde osata Canoni 50 mm fiks obje, mis maksab nii 100 € kandis. Kuid järelturult saab kindlasti odavamalt.

      Miks soovitan Canonit on see, et hiljem on paljud lisad odavamad, kui teistel brändidel. Näiteks kõik Pentaxi objd on minu minu meelest hingehinnaga, isegi, kui on näiteks Tamroni või Sigma omad.

      Loodan, et olin abiks. :)

      Delete
    2. Ja lõpus, kui tunned, et jääb värvidest, või sellest miskist puudu, siis hakka kasutama Lightroomi.:)

      Delete
  3. Oled meile harjutama oodatud, meil on kamp täiesti ebafotogeenilisi inimesi ja poseerida ka me üldse ei oska. Vahel läheb ônneks ja saab minust mingi enam-vähem normaalsema pildi, aga üldiselt on suht tüütu. Mu lastega on ka nii, et väiksemana oli neid palju lihtsam pildile püüda. Nüüd seda varateismelist on väga keeruline naeratama saada. Kui meil viimati fotograaf käis, siis minu meelest oleks pidanud lausa filmi tegema sellest, kuidas suuremad väiksemaid pildile saada püüdsid, ning neid seal paigal hoida üritasid :) Kôht oli naermisest kôveras :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Killu, mul poleks midagi selle vastu! Muuseas, nüüd tuligi meelde, et meil on oktoobris üks nv vaba (24-26), kus kassid on majast läinud ja hiirtel pidu. Oleksite käpad?

      Delete