Tuesday, October 28, 2014

Kassilood siinpool sood

Ma olen varem juba maininud, et alates Pesaleidja algusaastatest olen pakkunud kassidele hoiukodu. Kuna Sloveeniast ma seda enam ei saa teha, siis jäi asi soiku kuni nägin, et Pesaleidja otsib vabtahtlikke- tõlkijaid, veebidisanereid ja hoiukodusid. Kuna kasutan inglise keelt igapäevaselt, otsustasin pakkuda ennast tõlkijaks ja mõelge vaid, mind võetigi vastu! ;)

Mis puudutab kasse, siis ma olen tubase kodukassi usku olnud pikka aega. Eriti kui mõtlen hulkuvatele kassidele, kelle läbi tekib neid veel ja veel juurde, siis ei tahaks ühtegi nurrumootorit tänavale lasta. Ju ma olen siis nii palju linnainimene, kelle nägemus kassist kui lemmikloomast on kodukaunistuse ja hingesoojendajana. Maja on ju kodu alles siis, kui seal on kass ees ootamas. 

Kui me pühapäeval läksime poole tunni kaugusel asuvat kloostrit uudistama, tundsin mingit ärevust enda sees. Tagasiteel koju läks see imelik surin mu sees aina tugevamaks. Millest see tingitud oli selgus alles hiljem, kui käisime kohalikus restoranis õhtusöögiks pitsat ostmas. Nimelt tagasiteel jooksid korraga meie auto ette pisike kassiperekond. Palusin Igoril peatuda, ning läksin välja, kutsusin ühe pisikese ja karvase tegelase enda juurde ja teate, kui enamik kasse siin on poolmetsikud ja jooksevad ära, siis tema tuli kõhklemata. Võtsin kassi sülle, kus ta koheselt hakkas nurru lööma. Läksin tee kõrval olevasse majja, helistasin kella ja küsisin, kas tohin kassipoja kaasa võtta. 

Tund aega hiljem magas uus pereliige meie voodis magusat und. 













My partner in crime ehk siis minu soojendus, kui blogin :)

Mul on raske kirjeldada, kui imeline kiisu meil õnnestus koju tuua! Ta on umbes kaks kuud vana, sööb kõike suure isuga, pissib ilusti liivakasti, mängib suure hooga ja, kui kasvõi korra talle pai teha, lööb nurrumootor kõva häälega tööle. Nagu pisike lõvipoeg ei karda ta kedagi ning tundis ennast uues kodus kohe väga mugavalt. Ma ei tea, kas asi on selles, et tegemist on õuekassiga, kuid ma näen, KUI palju ta naudib seda, et saab soojas toas magada. Need paar päeva, mil ta on meiega olnud, on peamiselt möödunud magusat und maitstes.

Tulles tagasi õuekasside juurde, siis me otsustasime, et kuna ta on siiski harjunud õues käima, siis ka tema saab selle võimaluse. Mitte, et tal toas halb oleks, kuid ma näen enda teise kassi pealt, kes on ainult toas elanud ja, kui hirmul on ta KÕIGEST, siis milleks võtta pisikeselt see julgus liikuda põnevamas maailmas. Peaasi, et ta õhtul sooja koju tuleks. Kes veel ei tea, siis me ei ela enam linnas.

Täna oli tema esimene päev meie õuepeal ja ta mõnuga nautis võimalust kihutada ringi

Meie uus pereliige on emane, mis tähendab, et mingi hetk läheb ta steriliseerimisele. Tähendab, ükskõik, mis soost ta ka oleks, siis planeerime ta vabastada paljunemise kihkudest. Sel moel jääb talle võimalus nautida elu, kartmata, et peaks viga saama kuskil kassikakluses või kraapima ust ja kräunuda õue. 
















See hiir pulga otsas on siiani kõige popim mänguasi, mis meeldib nii suurele kui ka väiksele kassile :)

Meie ilus kassipreili (kusjuures Igor kutsus teda korra ka printsessiks :D) otsib endale väärilist nime! Ainuke eeldus on see, et nimi peaks olema suupärane ka neile, kes pole eestlased - ehk oskate pakkuda? :)







17 Responses to “Kassilood siinpool sood”

  1. Oiii mis nunnuuu! Nii ilusa pika karvaga kuidagi. Võtan ka kohekohe kiisupoja omale ja su postitus muutis mu nüüd ootusärevaks :P

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma olen lootusetult armunud pikakarvalistesse kassidesse. :)

      Oi, kui põnev! Loodan, et saad varsti kiisupoja kätte. :)

      Delete
  2. Nii armas kassipoeg, kõik kassipojad vist on tegelikult, aga see on ikka eriline karvapall. Väga lahe. :) Ma usun, et tal on ikka väga vedanud, et teile sattus :)
    Nime ma ei oska pakkuda, mu enda kass on küll tänavalt pärit, kuid passis on ta Beatrice Rodriques Yoko (Esimesed kaks nime on võetud mingist Itaalia veinist, teine tuli mul peast). Aga kutsume Yokoks :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma ei kujuta ettegi, mis saatus tal oleks, kui me poleks teda leidnud. Õues on juba nii külm ka :(

      Ma tahaks ka, et oleks miski lihti ja hea nimi kutsumiseks. Näiteks meie teine kass on Nuru - tuleb sõnast nuruma, sest ta on ilge söödik ja kisab koguaeg. :D

      Delete
  3. Oh, kui armas karvakera! Anna kiisule minu poolt mitu pikka paid... :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kõik paid jah rohkemgi veel on edasi antud. ;)

      Delete
  4. Nii armas sossupossu! Tõeline lõvipoeg :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. On jah armas, praegu tudub mu süles. :)

      Delete
  5. Mõnus tuustakas!
    Mina olen eluaeg seda meelt olnud, et kass peab saama ka õue. Ja koer ei tohi ketis olla! Need on kaks südamelähedast reeglit. Lapsepõlves elasime korteris ja siis sai rihma otsas käidud kassiga õues. Sel ajal oli see muidugi mutikeste silmas nagu looma piinamine (ega me teda siis mingi köie otsa ei pannud, vastavad rihmad ikka kõhu-kaela alt). Aga see oli lahendus nagu iga asjaga leiab kui vähegi üritad. Loom oli väga kallis ja niisama lahti kortrerpiirkonnas oli muidugi välistatud!

    ReplyDelete
  6. ahh such cute photos:) i absolutely adore such little kitties:D

    lots of love xx
    Nee from ROSECANDLE11

    ReplyDelete
  7. Armas kiisuke :) Nimevariandi môtlesin täna hommikul välja- Xena. Nagu sôjaprintsess, sest vôitles oma elu eest? :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Lisaks Heraklesile oli minu lemmiksari Xena. :) Kiisu sai nimeks Mia, printsess Mia.

      Delete
  8. Mul tuli koduigatsus peale... Tahaks ka oma pisikeste põrsaste juurde...
    Aga linnakorterisse omale hetkel kassi ei võta - esiteks leping ei luba ja teiseks olen ma koguaeg tööl, kiisu ei tohiks koguaeg üksi olla, minu arvates...

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma olen kassi üksinduse suhtes veidi leebem, kui kass saab olla koos teise kassiga. Samas koera puhul ei tuleks selline asi kõne allagi. Mul oleks vist nii kurb meel, kui kodu on kassita!

      Delete
  9. Õnnitlused uue kiisu puhul! Me võtsime ka endale eelmisel suvel kassi, kelle nimeks Sherlock. Ta oli meie jaoks armastus esimesest silmapilgust ning tundub, et meie tema jaoks ka. Esimesed pool aastat elas ta küll koos teiste kassidega kassikoloonias, elukaaslase tädi hoolsa pilgu all aga inimeste seltskonda naudib ta siiski kõige rohkem, sest ta on väga seltskondlik kiisu. Isegi võõraid ta ei karda vaid läheb hoopis pai norima ja nurru lööma. Lisaks ta on nii intelligente, sest ta õppis ise potil käima, reageerib kutsumisele ja ta on üldse just kui inimene.
    Enne me elasime korteris, kus ta ei saanud õue minna aga nüüd me kolisime ka maale ja lõpuks otsustasime, et on aeg lasta tal ka mõned tunnid õues ringi seigelda. Kui on aeg koju tulla siis tuleb teda lihtsalt kutsuda ja juba ta tulebki. Soovitan teil sama teha - kui ta reageerib ja tuleb kohale siis lihtsalt anda midagi head, kas siis kassimaiustusi või tema lemmiktoitu. Endal süda rahul ja ka kassil hea olla :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh! :)

      Me käisime kiisuga juba paar korda jalutuskäike tegemas ja tead, ta oli nagu kala vees! Pakun, et enne seda, kui ta meiega tuli, siis ta oligi koguaeg õues. Ja kui me enda vanemat kassi ei saaks eales õue lasta, ta lihtsalt kardab nii jubedalt, siis pisike tunneb ennast nagu kodus. :)

      Tervitused Sherlockile. ;)

      Delete
  10. Väga ilusa näoga kiisu, tõesti nagu printsess! :)

    ReplyDelete