Friday, October 03, 2014

Because I love him so much


Ma olen selline inimene, et kui ma tulen su ellu ja sa lased mind sisse, siis ma arvatavasti muudan sind. Mitte seda, kes sa oled, vaid kas sinu elustiili, mõttemaailma, nägemusi - midaiganes. Pole kunagi endale medalit kaela riputanud, kuid südames tean, et väärin seda. Nimelt mina päästsin Igori elu. Ja seda sõna otseses mõttes.

Kui vaadata Igori lapsepõlve pilte, siis ta oli alati pisut suurem. Isegi väiksena vankris, polnud ta teab mis väike. Isegi olles aktiivne tavaline poiss, nägi ta välja rasvunud. Mis siis, et ta veetis rohkem aega õues joostes, jalgrattaga sõites, kossu mängides, kui mõni kleenuke korterilaps. Peale suure kehakaalu oli ta pidevalt haige ning tal on astma ning mitmed tolmuallergiad. Igal talvel oli ta vähemalt korra haiglas, kui mitte rohkem.

Mis tegi siis selle armsa poisi haigeks ja paksuks? Nagu võite isegi arvata.. vale toitumine. Igoril on maailma parimad vanemad, nad armastavad Igorit ja on talle alati toeks, kuid Igori tegid haigeks nemad. Nad on seda mulle tunnistanud, sest kui Igor esimest korda pikemalt haiglas oli, üles neile arst - see on teie süü! Ei taha rohkem sel kohal peatuda, sest ma armastan Igor ema ja isa väga, ning nad teavad enda viga.

Igor on mulle rääkinud nendest vanadest headest aegadest ja, mida ta sõi. Tema lemmikuks oli mingisugune fantalaadne limonaad, mida ta kallutas sisse liitrite kaupa iga päev. Lisaks armastas ta õlis tehtud toite - keedukartulit ei söönud kunagi. Köögiviljad? Värsked marjad? Puuviljad? Ole nüüd, kes siis selliseid asju sööb! Koolist tulles ootasid teda tihti ees koduse vanaema hõrgutised - burksid, pitsad, friikad.

Kuigi ta oli teismelisena hakanud rohkem pikkust, kui laiust viskama, andis kehakaalule tunda laisaks muutunud elustiil. Peasüüdlased siinkohal arvutimängud (ps me tutvusime läbi WOW-i!). Viimane poolaasta, enne seda, kui ma Sloveeniasse tulin, õnnestus tal endale krae vahele süüa veelgi rohkem kilosid ja lõpuks kaalus ta ei rohkem ega vähem, kui 130 kg. Õnneks seda kaua polnud, sest ma ei lubanud sellisel asjal jätkuda.

Kolides kokku, ei söönud ta grammigi rohelist. Polnud proovinud kunagi tomatit, lehtsalati, ühtegi köögivilja, puuviljadest vist sõi õuna või banaani. Mina värskelt Eestist tulnud, tegin talle neid sööke, mida isegi sõin, ning lisaks käisime tihti jalutamas. Märkamatult, kuid ometi märgatavalt hakkasid tal kilod kaduma. Alguses kadus kaal hästi kiiresti ja paari kuuga oli ta juba 115 kg. Hiljem võttis ta nii poole aastaga maha veel 15 kg ja praegu on ta kaal nii saja kandis.

Aga mis mul sellest kaalust, ma ju armastasin teda paksemana ka. :) Minu jaoks oli kõige olulisem see, et peale esimest aastat oli ta astma minimaalne! Kuigi allergiad pole kuhugi kadunud, on ta tervis ja hingamine üldse parem. Võime teha pikki jalutuskäike, ilma, et ta peale 10 sammu ära sureks. Ning ta näeb nii hea välja! Varem oli tal noh, ütlen otse - haige ülekaalulise inimese nägu. Silmaalused tumedad, näonahk hallikas ja põskesid võis näha ka selja tagant. :D

Me mõlemad tahaksime pulmadeks veel kehakaalu kaotada. Tema eesmärk on 90 kg ja mul 70 kg. Ma ütlen, nii raske on seda teha, kui oleme kodused. Samas on meil olemas kõik võimalused ennast liigutamas käia ja süüa korralikult. Nii, et siin ei saa mingeid vabandusi olla ja see kõik on meis endas kinni. Andsin sel nädalal endale lubaduse süüa regulaarsemalt ja juba praegu tunnen, kuidas kaal armastab mind iga päevaga rohkem.

PS Igor teab, et ma temast blogis kirjutan.

Mõned pildid ka. :)

Kuu aega peale meie kooselu (märts 2013)

Rumeenias (aprill 2013)
Anete läheb teise klassi (1. sept, 2014)

Vot, isegi mul polnud varem õrna aimugi KUI palju toitumine mõjutab kaalu ja tervist. Me ei tee küll regulaarset trenni, kuid igal võimalusel veedame aega värskes õhus koos lastega. Ning ma loodan, et ühel päeval oleme jõudnud enda eesmärkideni. Ning, kes teab, võib olla veel mõned inimesed kaasa haaranud. :)












17 Responses to “Because I love him so much”

  1. Wow, ta näeb tõesti hea välja :-)

    ReplyDelete
  2. Hehe, me kohtusime ka oma elukaaslasega esimest korda WoWis. Või noh, meil oli üks ühine tuttav ka enne seda, aga esimest korda trehvasime ikkagi kuskil Azerothis. Käisime koos raididel jne. Mäletan kui hullult põdesin, kui ta kuulutas, et müüb Frostweave Bag'e ja mul oli nii vaja neid ja ei julgenud öelda, et tahan endale. See Frostweave Bag siiani alles. Ahh, ajasid nüüd igatsuse peale. Hardcore raider küll ei suudaks enam olla aga natuke oma kalli druidiga lennata, seda maailma imetleda ja muusikat kuulata...

    ReplyDelete
    Replies
    1. Sa mängisid vist Lich Kingi nagu ma aru saan. :D Frostweave bag oli ju kõige suurem kott ja seda sai osta kalli hinna ees. :) Me mängisime paar nädalat nüüd retailis 30 päeva tasuta. Oli tore ja ma lihtsalt jumaladan seda mängu, graafika, muusika, lugu.. oeh. Aga selleks, et tõsiselt seda nautida, kulub palju aega. Ja ei taha enam aega raisata. Aga kui te peaksite kunagi veel mängima kuskil eraserveris, anna teada. :)

      Delete
    2. Ma alustasin jah Lich Kingi ajal, aga temalt Frostweave Bag'i ostmine oli vist millalgi hiljem juba, aastake äkki? Mulle pole üldse tasuta pakkumist tulnud. Nii jama, ootan pikalt ;( Tõsi on jah see, et nautimiseks kulub palju aega. Kõige rohkem pühendusingi ma WoWile oma Saksamaa aasta jooksul, kui elasin väikeses (no tõesti väike, jooksuringiga tegid kogu asustusele tiiru peale!) külas ja töölt sai lahti kella 16-17 paiku. Privaservudes ma olen üritanud mängida, aga pikalt vastu ei pea. Ma olen tohutult tegelastekeskne ja kogu aeg läheb mõte oma druidi peale, et ikka vaja see ja too achievement ära teha, Loremaster veel kätte saamata jne. Vähemalt "It's Over Nine Thousand!" sain kätte enne kui nii tihedast mängimisest loobusin!

      Üks päris elu unistusi on siiski see, et kuulata kunagi WoWi muusikat reaalse orkestri esituses. Ma usun, et piletisoetajaid oleks rohkem kui küll. Seni kuulan WoWi muusikat hästi palju õppimise ja lugemise taustaks.

      Delete
  3. Thank you for comming into my life and change it to better! :* I enjoy everything much more!. I guess wow had one positive side..that i met you :D (although you thought i was a girl for a while... hehe :P ) Love you very much :*

    ReplyDelete
  4. Te näete Igoriga mõlemad väga head välja :) Ma tavaliselt kaalu teemadel väga ei räägi, sest olen alati selline pisike tüdruk olnud (teiste arust vähemalt), aga viimasel ajal olen ise ka väga teravalt aru saanud, kui oluline toitumine on. Nimelt sõin kunagi väga palju magusat, rohkem isegi kui soolast toitu. Mu kaaslane, kes mu välimust küll ei laitnud, leidis, et see on väga ebatervislik. Mingi hetk hakkasin toitumist muutma, midagi endale keelanud ei ole, aga selliseid isusid nagu varem, enam praktiliselt ei ole. Ah jaa, lihast loobusin ka, aga hoopis teistel põhjustel, see andis ka lükke toidulaud üle vaadata, sest burksi enam süüa ei saa ju. No ja mõned kilod kadusidki, mis küll omaette eesmärk ei olnud, küll aga läksid puusad veits kitsamaks jne. Mulle endale meeldib see, et näonahk on nii hea, enne oli pidevalt vistrike, enam ma ei kanna meiki üldse, kui just ei taha :) Sellised pisikesed asjad võivad tegelikult nii palju muuta...

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma uskusin varem, et kui ikka kõvasti trenni ei tee, ega siis ilusaks ja peenikeseks ei saa.. NOT! Nii, et puhta tõsi, et eelkõige söömisega saab NII palju muuta. Mul on hea meel, et su elukaaslane inspireeris sind paremini toituma. :)

      Delete
  5. Nii armas :) Meil on lugu olnud pigem vastupidine :D Kui me oma ühist teed alustasime, oli teisel poolel kõhulihased ja ta tegi nädalas 14 korda trenni. Mängis Rocki esiliigas ja igal vaheajal istus laagrites. Aga ega ta nüüd paks pole, lihaseid on ikka aga mitte nii palju. Samas on ta minumeelest palju mehelikum ja näeb vanem välja (ta on 22 aga näeb siiski välja pigem 18. varem nägi ta veel noorem välja :D ) Samas ta ütleb mulle alati, et kui mina poleks ta ellu tulnud mängiks ta siiani palli, mitte ei oleks juura magistris ,ta ütleb et ta poleks ülikooli läinud kui mind poleks ta kõrval olnud, või vähemalt poleks ta õigusteadust oma erialaks valinud. Kui tema aga oma elus muutusi hakkas tegema siis viskasid seda miskipärast kõik minu SÜÜKS (ta pere, sõbrad ja mingilmääral ka tema ise- sest minu pärast polnud tal nii palju aega trennis käia. ma elasin temast 200km kaugusel esimestel aastatel ja nägime ainult nädalavahetustel). Täna on ta mulle tänulik, vähemalt ta ütleb nii :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Las need koerad hauguvad, teie olete ju kahekesi õnnelikud. :) Sportlane on ju tore olla, kuid see on minu meelest üks raskemaid elukutseid. Ja üks hetk oled vigastusega või liiga vana. Mis siis edasi? Oled treener või hakkad nagu Erki Nool poliitikuks ja ajad lolli juttu. :D

      Delete
  6. Tõesti väga tubli! :) Te mõlemad. Võibolla kohatu küsimus, aga kas need kaks väikest preilit on teie ühised tütred?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh! :)

      Ei, me oleme Igori olnud paar kaks aastat.

      Delete
  7. Te olete nii tublid! Kusjuures kehakaalust tähtsam ongi see, et ise ennast hästi tunneks ja tihtipeale on suur kehakaal paljude tervisehädade ja jamade põhjustaja, hea enesetunne välimuse pärast on teisejärguline, kuigi ka see annab palju positiivsust juurde.

    Ma nii loodan, et saavutate mõlemad oma eesmärgid, hoian kõvasti pöialt ja kui vaja utsitan takka! :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oi, aitäh sulle!

      Sinu tulemusi vaadates tunnen ennast motiveerituna. :D

      Delete
  8. Viimane pilt on väga armas:)

    ReplyDelete
  9. Suurepärane, täitsa teist nägu mees. Kiitus tublile naisele!

    ReplyDelete