Thursday, September 04, 2014

Pisike mõmmik ja oportunist ehk minu laste söömisharjumused

Eile, kui kirjutasin postitust teemal, millised on minu lemmikblogid, uitasin ringi ka beebiblogides. Või siis üleüldse nendes blogides, kus kirjutajaks on ema või isa ja jutt käib pereelust. Ma ei tea, kas teil on sama tunne, kuid mulle on jäänud mulje justkui mina pole mitte kellegi ema. :D Põhiliselt kirjutan ju endast, ja ainult selle pildi järgi, mis asub paremal, võib eeldada, et ju ma siiski pole täiesti üksi. Ja vaadates neid väikseid nööbikesi teiste blogides, ja kui armsalt nende vanemad laste igapäeva elu kirjeldavad, siis esiteks tekkis tunne, et tahaks ka pisi beebit (shoo!), ja teiseks - miks ma ei võiks enda lastest rohkem rääkida? Kuna söömine on üks nendest teemadest, mis väikelaste vanematele valmistab tihti peavalu, siis just sel teemal alustangi.

Ma poleks eales uskunud, kui erinevad võivad olla ühe pere lapsed, kuid ma poleks saanud pesamuna Anne Maid. 13. oktoobril 8-aastaseks saav Anete Lauren on alates sünnist kuni praeguseni söönud meie rõõmuks põhimõtteliselt kõike! Beebina oli ta rinnapiimal vaevalt ühe kuu ja, kuna mul ei õnnestunud imetamine, läks ta kiiresti rpa peale üle. Isu on tal alati hea olnud. Pudel piima kadus nagu nõiaväel ja pidin pidevalt talle süüa andma, või koguseid suurendama, et lapse nälg saaks kustutatud. Eks ta oli alla aastaselt paras mõmmik ka ja keerama hakkas alates 6-kuuselt - ta oli üks nendest, kes oli liiga laisk, et ennast liigutada. Lõpuks läksime ka võimlema ja, kes oleks uskunud, et juba kahe kuu pärast tõusis preili püsti ja kõnnib toe najal!

Tagasi söömise juurde - nii pea, kui Anetel oli juba rohkem hambaid suus, sündis tema armastus kõige vastu, mis polnud piim. Pudrud, kartulid, kastmed, puuviljad, leiba, saia, vorsti, no midaiganes! Kui ta lõpetas enda söögi, ja lahkus lauast, meeldis talle hiljem tagasi tulla ja juurde küsida selle käest, kes veel lauas oli. Sellise kirjeldamise peale võite vist arvata, et mul kasvab kodus sumomaadleja nimega Anete Lauren. :D Kaugel sellest! Kuigi preili isu oli hea, ja väiksena oli ta üsna pontsakas, kadus titepekk päris kiiresti. Peale selle, et talle meeldis süüa, oli ta ka väga aktiivne ning praegu on kunagisest mõmmikust on saanud kaunis printsess. Nii 3-4 aastaselt meeldis talle proovida kõike uut ning polnud probleemi süüa oliive, sinihallitusjuustu, krevette, merekarpe. Praegu on ta hakanud rohkem valima, kuid sööb ikkagi enamikke toite. Enda vanavanaemalt on ta pärinud selle, et ei armasta seeni. Kuid rohkem mulle ei tule meelde, mida ta ei söö..

Nii pea, kui Anne Mai sündis, sai ta rinda ja lõpetas alles siis, kui oli aasta ja 4-kuune. Ta ei tunnistanud mitte mingit sööki peale minu rinnapiima ja ei armastanud ei lutti ega lutipudelit. Eks ta oli paras kribu ka. Kui Anete kaalus 6-kuuselt 10 kg, siis Anne Mai kaal jäi midagi 6-7 kg vahele. Muidu rõõsa ja rõõmus laps keeldus täielikut lisasöögist. Kui ma õigesti mäletan, siis ta proovis hommikuputrusid ja püreesid, kuid need talle ei maitsenud ja nõudis aina tissi. Peale esimest aastat hakkas ta õnneks rohkem sööma, kuid oli VÄGA valiv. Kartulit ta ei söönud, ühtegi köögivilja ka mitte, võileiva pealt kooris maha juustu, saiast keeldus. Teate mul on praegu väga raske meelde tuletada, mille najal see laps üldse püsti seisis. :D Meil oli ausalt öeldes tema söömist närv üsna krussis, kuna nii raske oli igaks söögiajaks välja mõelda midagigi, mis talle meeldis. Loomulikult polnud tal midagi kartulikrõpsude ja küpsiste vastu, kuid see ju pole lahendus.

Hetkel kutsuksin mina Anne Maid "oportunistiks". Ta võib veeta terve päeva nii, et ei söö lõunat või õhtusööki, samas ei teki olukorda, et ta oleks näljas. Kuidas siis toimib tema kaval plaan? Esiteks ta keeldub söögist, mis talle ei meeldi ja näksib lauas saia (siin on meil sai leiva asemel). Sööb ühe imepisikese tüki liha - üks linnuke jälle kirjas. Ja kuni järgmise söögikorrani otsib ta võimalusi midagi paremat saada. Keegi lahke ju ikka annab talle banaani või küpsise. Või ta piilub mõnda aega külmkapi juures, kuni kellelgi hakkab tast hale ja teeb talle võileiva. Või läheb teise majja vanaema juurde ja saab seal vahvlit. On ainult kolm sööki, mida ta väga tahab süüa - salaami, piimasupp ja friikartulid. Ahjaa, ja Anne Mai ei näe luukere välja, vaid kui täiesti tavaline laps.

Meie tänane lõunasöök, millest Anne Mai sõi ära juustu lasanje pealt

Pealtnäha kaks väga erinevat tüdrukut on samas ka väga erinevad. Hea isuga Anete Lauren pole peaegu, et mitte kunagi haige! Samas Anne Mai on see, kes läheb ühe tõve juurest teise juurde ja mul pole õrna aimugi, kuidas ta hakkab sel moel koolis käma. Kui keegi nüüd tuleb rääkima rinnapiima kasulikkusest immuunsusele, siis ma ei saaks temaga nõustuda. Aga kui keegi räägiks sellest, kuidas korralik toitumine aitab hoida last tervena, siis olen selle poolt kahe käega!

No näed, polnudki nii hull. :D Rääkisin tulevikus veelgi enda lastest ja nende harjumustest - kuidas kõlab? :)






4 Responses to “Pisike mõmmik ja oportunist ehk minu laste söömisharjumused”

  1. Replies
    1. Tegin esimest korda ja sigahea tuli. Retsepti jagas Our Cuckoo's nest blogi http://www.exclusivelyfood.com.au/2007/12/beef-lasagne-recipe.html

      Ülihea! :D

      Delete
  2. Väga hea jutt. Minu 2,5aastane Oliver oli toitudega väga valil, eks ta ole siiani. Lausa hirm tuli. Rääkisin juba arstidega sel teemal. Nemad ei osanud midagi öelda. Oliver ka kusjuures, keeldus igasugustest luttidest ja pudelitest. Esimesel suvel tekkis lausa vedeliku puudus, sest rinnast piima ei tulnud, aga lisa ei võtnud. Lutsutas seda tüha tissi seni kuni piima juurde tuli. Kõik Eestis müüdavad segud proovisime ära. Kuni 1a ja 1kuuni sai rind, lisa ka muidugi.
    Oskar on kohe meil 0,5aastane ja pigem sööks tahket toitu, kui rinda. Segu ei tunnista temagi.

    ReplyDelete
  3. Emana on ikka väga raske, kui laps ei taha põhimõtteliselt mitte midagi süüa. Minu noorem laps oli ka koguaeg tissi otsas. Õnneks imekombel see ei vähenenud, eks ta ise tekitas endale juurde. Loodan, et Oskariga läheb sul kergemalt, kui Oliveriga! Pai pai su pisipoegadele. :)

    ReplyDelete