Thursday, September 25, 2014

Kassiema jutustused

Täna hommikul, kui mu kass Nuru kaissu puges ja üritas teki alla pääseda, tulid mulle meelde kõik need korrad, kui olin hoiukoduks Pesaleidjale. Ütleme nii, et oli väga toredaid hetki, ning väga naljakaid hetki ja oli ka selliseid hetki, kus pisarad kippusid silma. Praegu tunduvad nad loomulikult kõik väga naljakad. :)

Jossu & Liisbet

Jossu ja Liisbeti tõime koos 6 teise kassiga Valga varjupaigast. Nad kõik olid üsna tõbised ja kohe kui ma kahe kassiga koju jõudsin, eraldasin nad väiksesse tuppa. Mul oli endalgi kass ja ei tahtnud teda haigetega kokku lasta. Nii pea, kui ma puuriukse avasin, ja sealt kaks kassipoega välja hüppasid, sain kohe aru, et ühel neist on väga suur pissihäda. Nagu nüüd ja kohe - sekundite küsimus. Me olime just tube ümber tõstnud ja väikeses toas polnud midagi peal mööbli kola. Ma ei leidnud silme eest mitte ühtegi karpi või kasti ja ainus, mis seal toas ees ootas oli kristallist kommikauss. Õnneks oli mul koos kassipuuriga kaasas veidi kassiliiva ja, kui ma suures hoos viskasin peotäie liiva kommikaussi, istus järgmine hetk kass Jossu õndsa näoga kommikausis ja lasi mõnuga. :D Tervitused Jossu perele! Te saite kassi, kes ei lase kunagi mujale kui õigesse kohta. :)



Liisbet polnud kahjuks üldsegi nii usin kiisu ja, kuigi ta käis liivakastis pissimas (jaa, päris liivakastis, mitte kommikausis :D), siis talle meeldis sittuda kuhu hing ihaldas. Iga kord, kui tulin koju, läksin kassipoegade tuppa, viskasin kõhuli maha ja hakkasin nuuskima. Põrand oli tavaline koht, kuhu ta lasi, kuid oli ka selliseid paiku nagu tööriista kastist saag, kassipuur ning kotitäis kilekotte. Kuid siin pole üldse imestada. sest nagu ma juba alguses ütlesin, siis nii Jossu kui ka Liisbet olid mõlemad väga haiged - kõht lahti, seenhaigus, rähmased silmad. Samal ajal olid nad maailma kõige armsamad kassipojad, pugesid kaissu ja lasid nurrumootoril täie rauaga tööle. Liisbet läks uude koju väga kiiresti, kuid Jossu oli minu juures 4 kuud, mille jooksul jõudsin temasse ära armuda..

Liisbeti elab praegu Tallinnas ja Jossu Otepääl.

Geisha

Geisha oli kõige eidem kass üldse ja enne, kui mul polnud olnud kodus mitu kassi, ei teadnud ma, et kassid mängivad samasuguseid suhtemänge nagu inimesed. Kui Geisha meile tuli, oli mul kodus isane kastreeritud Helmut. Geisha nagu viisakas preili ikka, üritas Helmutiga sõprust luua, kuid Helmut-poiss mängis raskesti kättesaadavat ja ainult kähises kassineiu peale. Nädal hiljem, kui kõik olid juba maha rahunenud, muutus mäng vastupidiseks. Helmut avastas, et tegelikult on tal päris tore sõbranna külas ja üritas talle läheneda. Seekord pani Geisha talle käpaga ja selle aja jooksul kui ta meil oli, keeldus Helmuti arglikest lähenemiskatsetest. Ja nii jäigi. Preili magas voodis ja Helmut nukralt põrandal, mõeldes aegadele, kui tema oleks võinud Geisha vastu sõbralik olla. :)


Geisha koduks on Viljandi.

Mügme

Mügme ehk pisi pisi kassipoeg püüti kinni ühest Tartu kassikolooniast ja selleks, et ta ikka ellu jääks, ei viidud seda kribu varjupaika, vaid mina sain ta enda juurde koju. Ta oli tõepoolest pisitillukene, kuid samas agar kassipoiss. Eraldasin ta ühte tuppa ning ta oli alguses suures kassipuuris, kuid juba esimesel päeval hakkasin teda harjutama inimestega. Mügme piuksus nii kurvalt puuris ja võtsin ta enda juurde voodisse ning alates sellest päevast magas ta kõik ööd minu või lapse kaisus. Peale selle, et ta oli kõige armsam kassihing maamunal, oli ta ka paras pätt. Harjunud pidevalt lähedust saama, tahtis ta seda koguaeg. Kui ma istusin laua taga arvutis ja tema oli voodi peal kohe mu selja taga, ronis ta mööda selga ülesse, tuhnis ninaga juustes ja jäi õlale magama. :) Talle meeldis ka mööda püksisäärt küüntega sülle tulla - peaasi, et saaks soojust ja lähedust. :) Kurb oli see päev, kui Mügme läks uude koju. Isegi mõtlesin sellele, et sellest ajutisest kassititast võiks saada minu enda kass, kuid hea, et ümber mõtlesin. Praegu ma ju pole enam Eestis.




Mügme kolis Soome.

Pesaleidja otsib jätkuvalt vabatahtlike, kes lööksid kaasa nii hoiukoduna ja muudes töödes. Nad on kõik väga toredad inimesed, kelle missiooniks on muuta Eesti kodulooma kultuur paremaks ja vähendada õnnetute kasside arv meie kodumaal. Kuid tunned hinges, et ka sina tahaksid käpp olla ja alustada maailma muutmisega enda ümbert, siis võta ühendust Pesaleidjaga kreeta.savet@varjupaik.ee.





9 Responses to “Kassiema jutustused”

  1. Nii nurrupurruu nunnud! Olen 70% oma elust koeraga elanud ja ei kujuta elu ilma loomadeta ette!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Sama siin! Pidi midagi väga imelikku olema, et mul polnud looma. :)

      Delete
  2. Appi, see Mügme on kõige armsam kassipoeg, keda ma aastal 2014 näinud olen:)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Minu meelest ka, täiesti vapustav kiisupoiss. :)

      Delete
  3. Mügme on täielik nunnumeetri kassipoeg. Mul on olnud pika elu peale väga palju kasse. Praegu on kodus mõnus must volask, kes oma kiindumuse märgiks lööb õrnalt hambad sinna, kuhu juhtub. Ühel päeval näiteks üritas ta mu kõhunahka hammustada... Uskumatu tegelane, aga meile kõigile kallis. Korjasin ta ühel pimedal sügisõhtul üles Tallinnast, Nõmmelt, kus keegi oli rääbiku autoparklasse visanud. Ma olengi pool oma elust kasse tänavalt korjanud ja peaksin isegi kord ühe nurrumeetri postituse tegema. Kahjuks on see valus teema, sest kui elasin veel Viimsis, siis kadusid ÄKKI ära kõik minu kolm kassi ja kahtlustati, et üks külas töötanud töömees, kellel olla kassvihkaja kuulsus, nad kõik ära uputas. Kusjuures kui käin maal, siis ikka mõtlen, et ehk ilmub neist üks välja ....

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma olen ka ise ühest kassist ilma jäänud nii, et ma temast midagi ei tea. Ja ikkagi vahel loodan, et keegi kirjutab mulle - näe, leidsin su kassi.. Peale kahte aastat pole seda juhtunud. See on lihtsalt nii kole, kuidas inimesed võivad loomadele haiget teha. Väga kahju, et kõik sinu kolm kassi "kadusid" ära ühe kurja inimese tõttu.

      Jaa, räägi kindlasti enda kassisaagast. Ma arvan, et see annaks paljudele julgust aidata koduta kasse - igaüks neist vajab meie abi. :)

      Delete
    2. See on jah väga kurb tunne. Ikka loodad, et ta ilmub kuskilt välja, saba püsti ja nõuab süüa. Kuid pärast kümmet aastat ma tean, et seda ei juhtu. Kõige hullem ongi, kui loom lihtsalt kaob. Pähe jääb tiirlema nii palju vastuseta küsimusi ja süda tilgub verd.

      Delete
  4. Osaaaaa nugaaaa!!:)) Mügme on niiiiiiiiiiiiiiii nunnu!!:)) Tekib tahtmine endale ka kolmas kiisu võtta:))

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma võtaks kasvõi viienda, kuuenda, seitsmenda.. :D

      Delete