Sunday, September 14, 2014

Hate. So. Bad.

Ma olen väga tolerantne ja õrn inimene ning siin kaunis elus on ainult mõned üksikud asjad, mis mult katuse otsast viivad. Kuna mul on õnnestunud blogisse tõsiselt vähe vinguviiuli postitusi teha, siis siit ta nüüd tuleb. Seekord räägin ma, kuidas vihkan koolis 

TUUPIMIST.

Minu vanem tütar tuli reedel koolist ja tal olid silmas pisarad. Pärimise peale näitas ta mulle kodutööd uueks nädalaks. Teate, kui ma nägin seda koledat paberijuppi ja seda jubedat luuletust seal peal, oli mul temast südamest kahju. Mitte sellepärast, et mind lapse esimene pisar suudab härdaks teha. vaid sellepärast, et mulle tuli meelde, mis tundega võtsin ise sellist asja ette. Ning uskuge võite mitte, minu arvamus tuupimis-õppimisviisist pole grammigi muutunud.

Õppimine PEAB olema tore

Kindlasti tuleb keegi nüüd sel kohal kõvemat häält tegema, et ega kõik tegevused ei peagi koolis toredad olema ja laps peab läbi proovima tegevused, mis pole kõige meeldivamad. Minu küsimus oleks - mis eesmärgil? Mis eesmärgil peavad lapsed raiuma pähe sõnu, mis peale pähe tuupimisoskuse ei anna mitte midagi. Selle asemel pooldan mõtlevat ja kaasahaaravat õppeviisi, mida tuleks õpilastele pähe raiuda alates sellest hetkest, kui nad üle koolimaja ukseläve astuvad. Ja teate, mis - see on oskus, mida saab kasutada ka tulevikus. Ja need lapsed, kes kord lähevad ülikooli, oskavad teha õpitava enda jaoks toredaks. Minu üleskutse - palun tooge loomingulisus igasse ainesse ning saame lapsed, kes õpivad suure õhinga.

Mälu peab oskama treenima

Niisiis, laps tuleb koju koos luuletusega ning antud on ülesanne, see paari päevaga pähe saada. Algklassis istub laps koos lapsevanemaga maha ja hakkavad aga rõõmsalt koos kordama. Aga on olemas veel palju erinevaid viise, kuidas treenida mälu, või siis, kuidas see kuramuse luuletus pähe saada. Oleks ju armas, kui kõigepealt õpetaja räägiks nendest viisidest lastele, oletades, et ka tema teab muid teid peale kordamise. Mina soovitan joonistada lapsega lihtne pilt, nagu koomiks ning läbi pildi korrata luuletust. Niimoodi areneb peale kuulmismälu ka nägemismälu. Ning hiljem klassi ees tuleb lapsele see vahva pilt silme ette ning pilt jookseb koos tekstiga. 

Jäljendamine pole arendav

See nüüd läheb veidi ka selle punkti alla, et õppimine peab olema tore ja loominguline, sest mina arvan, et need lapsed, kes on alates algusest õppinud vaid tuimalt kaasa tehes, ei arene edasi peale põhikooli. Terve põhikool on mõeldud ka selleks, et laps õpiks õppima ning, et ta saaks seda edasi rakendada tulevikus (inimene õpib terve elu, eksole). Aga kujuta ette, et ta on kõik need 9 aastat õppinud luuletusi tuupima, tuupinud ajaloos aastaarve, joonistanud seda pilti, mida õpetaja talle ette annab, siis mis edasi? Gümnaasiumi läbib ta samamoodi ning ongi vsjoo. Pakun, et suured raskused tulevad ülikoolis ning sellisest lapsest saab kord keskpärane inimene. Isegi siis, kui tal olid varem kõik eeldused olla geniaalne.


No näed, kui palju üks tobe luuletus võib mind kurjaks ajada. :) Kahjuks nüüd on sellised lood, et ma ei oska enda lapsele mingit muud lahendust leida, kui et õpimegi selle luuletuse pähe ja neid on kindlasti veel palju tulemas. Eks ma toetan nii palju, kui võimalik. Samal ajal üritan anda endast parima, et kool ei tapaks ta loomingulisust ning seda väikest geeniust ta sees, mis on peidus meis igaühes. Jällegi ootan kommentaare, mida arvate teie praegusest koolisüsteemist ja, kuidas võiks süsteemi parandada, kui just te sellega rahul pole. 

Minu väike geenius

I have a high tolerance on many things, but if there's one thing that can blow my roof of it's the way schools teach kids. And it's the way even I had to - stuff knowledge into head. Anete came home on Friday and showed she had a poem to know by heart for Monday. I felt so bad for her cause I still can remember how much I was against it back at school time and even now. In my opinion it makes no sense, it brings no develop and it makes a child's mind closed, and I would even say stupid. If all there is for a child to do things she is told - how will a child ever learn to think and to find solutions. I am sure that education must be fun so it would bring child joy to start a mission on something. Even if it is this plain, kinda nonsenss, just rhyming words poem. Also I think that teacher should teach how to study and how to practise memorising rather than dry stuff in the head. There are many ways to do it and more or less they are quite fun. Again - something a teacher should know and teach. Creation is everything! And if child knows how to be creative, she will always use it for the rest of her's life. Never even thinking how to do exactly she is being told, but rather creating her own. Now that's a skill to use!








4 Responses to “Hate. So. Bad.”

  1. Mul on ülikoolis raskusi hetkel just seetõttu, et ma pole harjunud tuupima või võib-olla pole see just tuupimine, aga ma pole harjunud õppimisega vaeva nägema. Mulle on alati see õppimine kergelt tulnud, tunnis käies jäi kõik enam-vähem meelde, enne kontrolltöid väga midagi kordama ei pidanudki, kõik olid viied. Nüüd ülikoolis on materjalide hulk, mis vaja selgeks saada mitmeid kordi suurem, iseseisvat tööd eeldatakse väga palju ja see, mis loengus või praktikumides esitatakse, see on vaid üks väike osa materjalist, mida küsitakse ka eksamil. Ilma tuupimata ei saa kuidagi. Selles suhtes ma tõsiselt kahetsen, et kooliajal ei tekkinud mul mingit rutiini ega harjumust kodus juurde õppida, asju üle korrata ja pähe õppida. Ma olen küll nõus, et õppimise peaks meeldivaks tegema, aga lõppkokkuvõttes ei pääse sellest, et, mida aeg edasi seda rohkem on hunnikute viisi materjali, mis vaja selgeks saada ja kõik see õppimine mänguliseks muuta on ajamahukas. Peab olema mingisugune oskus, kuidas sadu lehekülgi konspekti eksamiks ikkagi pähe saada seda lihtsalt lugedes.

    Sellega olen nõus, et kool tapab loomingulisust, aga mulle ei tundu, et asi oleks selles, et palutakse asju pähe õppida, vaid selles, et selle käigus ei paluta õpilastel enda arvamust avaldada, ei arutata piisavalt asjade üle. Rohkem diskussiooni on vaja ja tunnet, et võib alati pakkuda midagi välja, kartmata ka valesid vastuseid anda. Ülikoolis näen, et õppejõud on ka hädas sellega, et ei julgeta oma arvamust avaldada. Tihti esitatakse küsimusi laiale ringile ja mis järgneb on vaikus, küll siis utsitatakse, et noo pakkuge midagi. Häda pärast vb mõni vastus ikka tuleb siis, mis on kurb. See jutt on nüüd rohkem loomingulisuse teemal.

    ReplyDelete
    Replies
    1. No vot mul oli jälle vastupidi. Koolis pidin tuupima, et osades ainetes kolmgi välja vedada. Ülikoolis võtsin alati aega õppimiseks ja tegin seda rahulikult ja üritasin sisu mõista. Kindlasti oli oma osa ka kordamisel. Eks sellest tuleb ka välja koht, et nii palju, kui on inimesi, on ka erinevaid meetodeid. Minu õde oli ka sinulaadne geenius, kel piisas vaid tundi kohale imumisest ja viied lendasid. Peale keskkooli ta kahjuks ühtegi muud kooli ei lõpetanudki.

      Tead mul mõnikord lõhkeb siin pea otsast, kui palju sloveenlased võivad rääkida. Ja siis ma mõtlen sellele, kui palju ma lapsena kodus vanematega rääkisin, siis ma lausan naudin seda mulisemist enda ümber. :) Mäletan enda kooli ajast, et need õpetajad, kes küsisid ja oskasid lapsi teemasse juhtida, olid ka kõige paremad ja isegi, kui mingis mõttes ranged, siis väga armastatud.

      Delete
  2. Nii ja naa. Mina olen selline inimene, kes ei viitsi tuupida. Kuidagi olen ma end elus läbi vedanud ja lausa ülikooli. Olen üsna loominguline inimene, seega mõtlesin endale välja mooduseid, kuidas kergemini asju pähe jätta. TOP 1 on läbi kirjutamine. On see siis lause konspektist või rida luuletusest. Samasse punkti käib ka selle kõvasti välja ütlemine. Kui tegemist on luuletuega siis kordan mitu korda läbi ja seejärel kirjutan üles iga sõna esitähe. Lõpuks iga rea esimese sõna esitähe ja lõpuks ongi luuletus peas. :D Kui pidin asju jutustama õppima siis mängisin, et pean esinema. Tõusin püsti ja rääkisin kõva selge häälega nagu esineksin klassi ees.
    Aga miks ei saa õpetaja läheneda loominguliselt? Osades ainetes saab aga enamustes mitte. Näiteks matemaatika...kas sa seletad 9nda klassi õpilasele, et kui Jukul on 9 õuna ja Maril x õuna ning Peetril 8 ploomi ....?Teatud vanuseks peab olema igal inimesel välja kujunenud enda viis õppimiseks. Samas tuleb arvestada sellega, et mis sobib ühele ei sobi teisele. Seega on päris keeruline õpetada last õppima. Õpetajad peaksid sisendama lastele pigem julgust, et vea tegemine pole häbiasi.
    Minu õde näiteks on täielik tuupur. Ta istubki ja õpib päevad läbi. Mina ei ole selline. Tema aga ei oska teisiti. Ja ta on oma eluga jõudnud täpselt sinnani kuhu tahtis- lõpetas saksamaal juura. Seega ei ole kuldset reeglit kuidas peaks õppima. Kõige olulisem on aga kohusetundlikkus.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Sinu jutust tuleb eriti hästi välja see, et lapsed on tõepoolest väga erinevad ja meie kooliõpe on loodud justkui ühele ainsale tüübile. Lisaks õppimisviisile muudaks ma ka gümnaasiumis aineid - näiteks need, kes jätkavad ülikoolis reaalainega, nemad peaksid võtma süvaõpet matemaatikas, keemias, füüsikas jne. Ja vastupidi siis humanitaarainetega.

      Ma olen kindel, et su tubli õde pole mitte ainult kohusetundlik, vaid juura näol õpib ta eriala, mis talle väga meeldib. Ja see teeb õppimise palju lihtsamaks, isegi kui see tähendab tuupimist. Ma olen ise ainult ühte ainet kordanud ja raiunud pähe tuupimise teel ja see on vene keel. No mul lihtsalt pole mingit tahtmist seda ainet õppida, kui just poleks selle keele õppimine korraldatud teistmoodi. Näiteks rohke suhtlemise ja keele praktiseerimisega.

      Delete