Friday, August 15, 2014

Suured koerad, väiksed koerad..


Mõnda aega tagasi hõiskasin kõva häälega, et tahan endale koera ja just šokolaadi labradori. Ning jah, kui keegi ilmuks koeraga mulle kohe ja praegu ukse taha, siis võtaksin ta suurima rõõmuga vastu. Vahepeal pani minu meelt kõigutama Katri-Helena (anna andeks, kirjutasin su nime valesti alguses!), kes rääkis enda imearmsast Berni Alpi karjakoerast Lipsukesest, kes on suur lastesõber ja üleüldse parim koer maailmas. Kuid tegelikult oli mul alati väike salasoov, millist koera ma tahan ja, mis paigast ta endale võtan. Need, kes mind juba natuke rohkem teavad, võivad juba arvata - varjupaigast.

Kunagi olin ma pisike mutrike Pesaleidja süsteemis, ehk mina olin see, kes hoidis enda juures nii suuri kasse kui ka väikseid kiisupoegasid. Aastaid tagasi õnnestus mul ka Valga varjupaigas käia ja ees ootas seal kassimeri! Tookord võtsime kaasa 6 kassipoega, kes kõik jõudsid kenasti uude koju (mõni üksik jäi vist hoiukodusse, sest kass meeldis nii väga). Paljud nendest, kes jäid maha, ei ole enam, sest 99% kassidest oli haiged ja kaunis viletsad, kuigi ma tean, et toonane töötaja andist endast seal parima. Kuigi mul oli kodus juba üks Tartu varjupaiga kass, teadsin veelgi kindlamalt, et nii kaua kuni varjupaigad on ääreni täis loomadest, on just loomade varjupaik koht, kus üks õnnetu võib leida minuga uue võimaluse.

Loomulikult oleks ju mõnusam valida endale täpselt selline tõug, mis sobib meie oludega - lapsed, lahtine aed, kass, tubane elu, pikad jalutuskäigud. Tõuloomaga panevad mind kahtlema need asjalood: lühike eluiga, pärilikud haigused, kallis hind, kui odav hind, siis võib olla vilets kvaliteet. Pealegi ajavad mind marru need kodupaljundajad, kes ei anna loomale rahu ja poegi trükitakse juurde nagu värskeid ajalehti. Sloveenia loomakultuur on enamvähem - kassidega on sama lugu, kui Eestis, kuid koerad lähevad nagu soojad saiad, sest põhimõtteliselt igal teisel sloveenlasel on koer. Ma ei karda, et varjupaigast võetud loom (isegi täiskasvanud) ei sobiks lastega perre, sest tavaliselt teavad varjupaiga töötajad täpselt milline on koera iseloom ning nad ei annaks eales närvilist koera sinna, kus ta ei saaks rahu (ehk siis meie perre :D).

Nagu ma juba ütlesin, siis hulkuvaid koeri Sloveenias peaaegu  polegi, kuid ma tean piirkondasid, kus see on tohutult suur probleem - lähimad nendest siis Horvaatia ja Serbia. Tänu horvaadist töökaaslasele leidsin ühe koerade varjupaiga, mis ei asu meie kodust väga kaugel. Teate, esimest korda seda lehte lugedes (automaatne google' tõlge teeb imelise töö) olin vapustatud, sest need inimesed, kes sellega tegelevad peavad olema väga suure südame ja 100% pühendumusega. Terve kodulehe iga viimnegi sõna oli kirjutatud sooja südamlikkusega, ja mitte ühestki kohast ei loe välja - ahh, võtke need kuramuse penid, meil on ruumi vaja. Tegemist on siis Prijatelji Sklonište za životinje varjupaigaga Horvaatias.

Ah, mis ma nüüd siis ikka siin jutustan nii palju, näitan parem koeri, kellele oma südame jõudsin juba kaotada!

Noored koerad ja kutsikad (tõin mõned välja)

GANDALF

ELLA


CARLO


BLEKY


JOE


MYRO


Vanemad koerad

ARESA


ARNO


JURY


KALIOPA


ROTO



Iga looma juures on kirjeldus tema kohta, tema kurb lugu, miks ta on varjupaigas ja, millisele inimesele ta sobib - noored koerad ja täiskasvanud koerad. Loomadele saab teha abistavaid rahasüste, ning nagu ikka - ikka väiksemgi summa on oluline, sest tegemist on tõeliselt hooliva varjupaigaga, mis ei jätta hätta kedagi ja alati annab 100%, et päästa paljusid õnnetuid hingi. 

I lost my heart to one croatian dog shelter that has such friendly and heart warming workers who take care of lot of dogs every day. Plus they also try to save as many abandoned dogs as possible. With over ten years 3000 dogs have gotten a new home through them - amazing, isn't it! Allthough I wanted a chocolate labrador, now I am more into taking animal from shelter. They have both young dogs and elder ones and even if you don't want to take a dog from them, you can always donate - every little amount is very helpful. 


Kas teil on koer ja, kui on, siis, kas võtsite varjupaigast või kellegi kodukoera kutsikad?



Dog




17 Responses to “Suured koerad, väiksed koerad..”

  1. Joe on niii nunnu, võtaks kohe omalegi :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Joe oskab ennast hästi müüa. :P

      Delete
  2. Oh, kui armsakesed! Joe'l on pildil nii mõnna nägu :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. On.. ma jääkski teda vaatama. :D

      Delete
  3. minul on kuldne retriiver, kes iseloomult on küll maailma parim koer (super perekeskne, sõbralik, ustav) ja ikkagi ostsime ta kennelist, st puhtatõuline ja n-ö paberitega. ma olen ka väga selle poolt, et varjupaikadest loomi võtta, aga kahjuks olen ka natuke hirmutavaid lugusid kuulnud. näiteks mõni varjupaiga koer on hinges ikkagi sügava traumaga ja uues kodus üksi olles pole üldse ebatavaline, kui teeb pahandust, kaevab vms. muidugi annab seda kõike õpetada ja koolitada, aga ideaalis näeksin siis ette, et üks inimene võiks kodune olla (vähemalt kasvõi esimese aastagi).
    mul on olnud ka 2 kassi. esimese ilmselt päästsime tänavakassi elust, tundub, et keegi oli ta jätnud lihtsalt meie maja lähedale maanteele. ühel suveõhtul kuulsime kassipoja njäugumist ja nii ta meie omaks saigi.

    igatahes mina olen 100% koerainimene, tahaks endale teist koera ka veel võtta, aga siin on praegu liiga palju AGA-sid. Sulle ja Su perele edu koeraotsingutes ja te jääte oma otsusega kindlasti väga rahule. koerad on maailmaparimad!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kuldsed retriiverid on minu jaoks sama armsad, kui labradorid. :)

      Kusjuures see võib täiesti võimalik olla, et keegi ongi igapäev koeraga kodus, sest noorem tütar on meil kodune laps ja keegi on alati temaga. Mida ma varjupaiga lehel veel tähele panin on see, et paljud koerad seal ongi olnud alates sellest ajast, kui nad kutsikad olid, näiteks ülal väljatoodud Kaliopa. Loodetavasti need koerad pole nii suurte traumadega, ja kui uskuda töötajate juttu, siis nad kõik ootavad väga enda päris kodu. :)

      Ah, tead mul ikka väga kripeldab (samuti tahaks kennelist võtta) ja eks aeg näitab, mis valiku me lõpuks teeme. Meil veel aega on selle kiire asjaga - tegelt ka kiire, sest tahaks juba ühte karvast sõpra peale kassi, hellitada.

      Aitäh sulle!

      Delete
  4. Mina tahtsin küll esialgu varjupaigast aga kindel soov oli saada alla 3 kuune kutsikas aga Inglismaal varjupaikades lähevad need nii ruttu ja ennast järjekorda pole vôimalik panna, mis tähendab et pead igapäev varjupaigast läbi käima aga mul seda aega ei olnud. siin käivad varjupaigad ka kodusid kontrollimas, mis mônes môttes on hea aga teisest küljest vaadatuna, mis saab veel halvem olla kui kodutu koer. Samuti pead siin maksma miinimum £150.-, et tôestada et ikka oled vôimeline koera kulusid katma, nii et peaaegu nagu lapse lapsendamine. Varjupaiga koertega on muidugi see probleem, et sa ei tea mida nad on minevikus läbi elanud ja mis pagas neil on. Eriti väikeste lastega tuleb ettevaatlik olla, kuna iial ei tea mis neil teatud olukordades eelmisest elust meelde tuleb ja vôib pôhjustada ettearvamatut käitumist. Aga loodetavasti on varjupaigad ausad ja teevad korraliku kontrolli. Inglismaal on eriti populaarne varjupaigast koeri vôtta ja ma tunnen väga paljusid inimesi kes on seda teinud. Ole valmis et esimene aasta saab raske olema nagu kutsikagagi. Kahjuks on koera esimesed elukuud kôige olulisemad tema iseloomu ja käitumise kujundamiseks ja varjupaiga koertel on enamjaolt kehv algus elule. Samas aga on nad ka ääretult tänulikud kui leiavad endale kodu, kus neile lôpuks armastust ja hoolt pakutakse. Mina môtlen et vôib olla aasta pärast kui mei chocolate labrador on kahene vôib olla vôtan talle kaaslase varjupaigast. Edu valimiseks ja otsustamiseks :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh, Kaie!

      Tõepoolest, see polegi nii lihtne, et lähed varjupaika ja valid maailma armsaima kutsika välja ning jalutad kepseldes koju nagu filmides. :) Ma olen täiesti leppinud sellega, et see varjupaiga koer võib võtta rohkem aega ja tugevat meelt, kui üks lastesõbralik tõukoer. Kusjuures sa andsid nüüd mulle hea idee. Võib olla alustaks esimest korda tõukoeraga ja hiljem, kui kogemusi on juba rohkem, päästaks ühe õnnetu hinge. Tundub ju täiesti mõistlik plaan!

      Delete
  5. Minul on kass varjupaigast. Koera tahtsin ka võtta varjupaigast. Aga mul oli üks tingimus karmikarvaline ja mudiugi mitte väga vana koer. Varjupaigast kahjuks ei leidnud aasta jooksul. Kes sobis siis öeldi, et oi meil juba järjekord.

    Lõpuks otsustasin võtta tõukoera, aga juhtus nii, et korralikul tunnustatud kasvataja koeral oli juhtunud ups pesakond ja sain krantsi:D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Sul ikka ei vedanud. :D Kuid ma usun, et see krants on ka kindlasti väga ustav lemmik. Muidugi tekkis nüüd küsimus, kuidas kasvatajal selline aps juhtus!?

      Varjupaikades on enamikud koerad, kes on seal pikemat aega, kõik suured hundi-miski muu tõu segud. Pisemad ja vähe nunnumad lähevad kiiresti uude koju. Tead mul on siin raskusi isegi ajalehe kaudu koerte saamisega (krantsid), sest kõik võetakse silmapilkselt ära! Sellepärast ka otsustasime mingi hetk tõukoera kasuks, sest ei jõudnud enam telefoni ja veebilehe otsas istuda..

      Delete
  6. Sa vist vaatad suuremaid koeri aga selle variupaiga esilehel kohe oli Artur. Mõnus lastesõber. Ja väiksemal koeral on see eelis, et ka lapsed jaksavad rihmast hoida, mitte ei lohise järel.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mul on jah väike tagamõte suurema koeraga. Kuna mulle meeldib metsas, põldudel, teedel jalutamas käia, siis tahaksin kaaslast. Ning kuna siin tiirutab mustlasi palju, siis oleks veidi julgem, kui koer oleks pisut suurem kui taks. :) Aga mulle meeldivad jubedalt pisikesed nässud ka!

      Delete
  7. No tõesti.... See Joe pilk läheb otse südamesse! Lihtsalt imearmas loomake.
    Kuid eks nad kõik ole omamoodi armsakesed!
    Arvan, et oma koera tunnebki ära siis, kui oled talle otsa vaadanud. See mis ilmega ta sind vaatab ütleb rohkem kui tuhat sõna, mis tema kohta kirjutatud on.
    Kui saaks võtaks kõik üksikud kutsad endale. Nii meeletult kurb on vaadata koera, kes ootab oma omanikku.
    Ma ei saa aru, kuidas inimesed saavad loomale halba teha.
    Minu Frodo on ilma paberiteta tõukoer, keda armastan üle kõige! Ta äratab mind hommikul oma musitamisega üles ja öösel poeb nii kaissu kui vähegi saab. Ja kui ma kuskile ilma temata lähen jääb ta nii õnnetult mind koju ootama. Kui aga talle öelda, et `kus me lähme?` siis ta läheb suurest röömust justkui lolliks. Sest siis saab ju kaasa :) Ja oh seda õnne, kui keegi omadest peaks koju tulema :)
    Mina ilma loomata elu enam ette ei kujutaks :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma olen ka sellele mõelnud, et mulle pole välimus kõige olulisem, vaid lähen varjupaika ja siis see õige koer tunneb mind ära ja mina teda. :) Frodo on tõepoolest nunnu kuubis ja kunagi, kui lapsed on suured, siis võtan ka pisikese beebi koera endale. <3

      Delete
  8. Olen selle jutu poolt, et varjupaigast koera võttes ei tea sa kunagi, mis trauma ta läbi võib olla elanud ja kuidas teatud situatsioonides reageerib. Tõukoertega on selles suhtes kindla peale minek ;)
    Minul on endal Berni Alpi Karjakoer ja no suurepärasemat pere koera on raske leida! Pole teda kunagi näinud kedagi hammustamas, laseb lastel näppe silma/suhu/kõrva toppida, sabast sikutada, peal istuda ja liha suust ära võtta. Äärmiselt rõõmsameelne koer, kes on küll paras paharett aga armastab olla perekonda lõputult. Soovitan soojalt!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oiii.. kõlab nii armsalt ja ma kujutan juba ette, kuidas mu pisem tütar enda suurt alpakat kallistaks. :)

      Delete
  9. Kui selle postituse avasin ütlesin Lipsule (kes siin samas passib), et "Sa oled nüüd kuulus". Ta ei saanud küll aru aga arvas, et ühe pai on ära teeninud küll.

    Ma eile olin külapeal Lipsuga ja seal oli üks laps. Tahtsin teha videot kuidas 6-aastane jookseb koera mänguasi ees ja koer järel ja seejärel videot kuidas jookseb täiskasvanud koera mänguasjaga. Et just, milline on erinevus. Aga kuna ma olen tõbine siis ma ei viitsinud telefoni tuua :( Sorry.

    Mina olen ka mõelnud, et tahan võtta varjupaigast koera ja kassi ja kõige tipuks veel lapsendada laps. Kuid kui kahe viimase osas olen veel üsna kindel, siis esimese osas mitte. Just seetõttu, et tahan suurt koera. Kuna varjupaiga koerad on sageli palju läbi elanud siis ei saa kunagi olla kindel iseloomus. Mina noor inimene, kes planeerib perekonna loomist ei julge lihtsalt. Kunagi kui mul lapsed suuremad ja suur aed siis küll. Muidugi ei kehti see kutsikate puhul (enamasti).

    Aga ma imetlen alati inimesi, kes teevad selle suure sammu :)

    ReplyDelete