Wednesday, August 13, 2014

"Sa oled rõve lehm!" *

* "Kas tõesti nii öeldigi?!" küsis minult Anna.
"Jah, nii. Ja veel hullemaltki."

Minu tänane postitus läheb kõikidele neile, keda kiusati, kes ise kiusasid, või, kes vaatasid pealt ja ei teinud midagi, või, kes nägid ja astusid vahele. 

Teate, mis on koolikiusamise juures kõige koledam, seda siis ohvri poolt vaadatuna? Kuid sind narritakse mitmeid aastaid järjest, siis mingi hetk hakkadki mõtlema, et ma olen üks väärtusetu ussike, või siis nagu minu puhul lehm, vissi, nagu mind armastati ikka ja jälle mõnitada. Mulle ei meeldi siiani viibida suurte masside seas, ning minu sõprusringkond piirdub vaid mõne lähedasema isikuga ning perekonnaga, sest isegi kõndides liigselt rahvarohkel tänaval, tunnen, kuidas põlved lähevad nõrgaks ja pea hakkab ringi käima. Võib olla sellepärast olengi siin praegu, kirjutamas blogisse, kohas, kus saan tunda ennast täielikult vabalt ja enesekindlalt, mõtlemata sellele, et keegi mind arvustaks.

Ma täpselt ei mäleta enam, millest sai alguse minu narrimine, kuid kas see ongi kõige olulisem, sest ju ma pidin midagi nii põlastusväärset tegema, et seda sõimu jätkus järgmiseks viieks aastaks. Koolikaaslastele meeldis mind kutsuda vissiks. Kuid narrimine ei piirdunud ainult selle ühe sõnaga, vaid jätkus kõiges, mida ma tegin. Tihti peeti minu süüks asju, millest mul polnud õrna aimugi, minu riided olid närud, minu kohalolek kooli koridoris, klassis oli magusaks vihkamiseks paljudele. Teate, mingi hetk istusin kodus akna peal, jalad väljapoole ja mõtlesin, et nüüd hüppan. Kuid muutsin meelt, sest elasin kõigest kolmandal korrusel ja olin kindel, et healjuhul jään ainult vigaseks. Tol ajal ei olnud ma üksik mitte ainult koolis, vaid ka kodus. Mu ema oli god knows where, mu isa ei tundnud huvi, mis toimub koolis (ma ei hakanud ka rääkima, sest parim, mida ta suudab teha on süüdistada) ja isegi mu õde ei olnud siis minu lähedal. 

Miks ma üldse sellest täna kirjutan on see, et minu pilku püüdis kellegi Facebooki postitus, mida inimesed jagasid, ning, mis rääkis sellest, kuidas postituse kirjutaja nägi ükskõiksust kiusamise suhtes. Õnneks temal oli piisavalt aru vastu astuda, kuid siiani peetakse sellist nokkimist "poistevaheliseks müramiseks", kuigi lugedes postitust oli müramisest asi ikka väga kaugel. Igatahes minupoolne respekt Katrinile! Kuidas käituksin mina sellises olukorras? Kui on näha, et ohver on ikka väga hädas ja tegemist pole kerge torkimisega, vaid täiesti pesuehtsa ahistamisega, siis mina olen väga ratsionaalne - natist kinni ja edasi lahendab asja politsei. Kes veel ei tea, siis selliseid asju võetakse tänapäeval palju karmimalt, kui vanasti - lootuses muidugi, et keegi üldse astub vahele. 

Arvatakse, et need kiusajad on ise katkisest perekonnast pärit ja nüüd elavad oma probleeme ohvril välja. Jah, see võib olla ka nii, kuid näiteks need inimesed, kes mind narrisid, olid pärit palju parematest perekondadest, kui ma ise ja nende vajadus polnud muud, kui tunda ennast paremini kellegi teise peal liugu lastes. Korra ühte sellist "tatikat" hirmutades on võimalus päästa paljusid nõrgemaid lapsi, ning tekitada kiusajal arusaamist, et tegudel on ka tagajärjed, and it's not all fun. Ma ei arvagi, et te peate minuga nõustuma, kuid ma loodan, et suutsin tekitada paremat pilti, mis toimub tegelikult ühe ohvri peas ja, kui palju mõjutab kiusamine seda last ka tulevikus. 

Miks me ei võiks jagada rohkem armastust, et kõigil oleks hea! :)





5 Responses to “"Sa oled rõve lehm!" *”

  1. Tean seda tunnet..Mind narriti koolis ufoks,parematel päevadel ka kiluks.Põhikool polnud just meeldiv aeg:(

    ReplyDelete
    Replies
    1. See on tõepoolest kõige hullem vanuseaeg lastel.. Keha on antud, kuid mõistus pole veel järgi jõudnud. :D

      Delete
  2. Oh jah..... See raske kooliaeg!
    Meie ajal (minu koolis) see vist veel nii hull ei olnud. Kui muidugi mõned juhtumid välja arvata.
    Nimelt oli meie klassis üks poiss. Pere elujärg kehvem teistest. Kasvult ka erines päris palju, pikk ja hästi kõhna.
    Meie klassi poisid ikka üritasid teda norida ja kuisata. Õnneks oli see poiss ise tugeva selgrooga ja keeras kõik nokkimised naljaks ja hakkas tänu sellele kiusajatega hästi läbi saama. Ja kui juba teiste klasside poisid üritasid teda taga kiusata, siis oma klassi poisid seisid kõik koos sellele vastu.
    Minuga oli aga nii....
    Põhikoolis tekkis mul silmapõletik, mille tulemusena kukkusid ära enamus ripsmeid. Mäletan siiani, kuidas paralleelklassi poisid ikka norisid, et näe "ilma ripsmeteta tüdruk" jne. Õnneks läks see aeg väga ruttu üle, kuid hinge läks ikkagi ja meelde jääb vist elu lõpuni.
    Minu norimine oli ikka väga leebe, kuid ei kujuta ette mis moodi toibuvad kooliajast need, keda lausa igapäevaselt sõimatakse või isegi füüsiliselt kiusatakse. Lapsed on julmad, olen sellest aru saanud!
    Kui minu tüdrukud koolis käima hakkasid, kartsin väga, et neid keegi norima hakata võiks. Aga kuna nad olid sel ajal oma koolis ainukesed kaksikud, siis kõik tahtsid hoopis nendega sõbrad olla. Erinesid nad just sellepärast ja see mõjus hästi.
    Kui lastega koolikiusamistest rääkinud olen, siis nad on väitnud, et nende koolis sellist asja väga palju ei ole. Kuid iga väiksemgi norimine ja nokkimine jäab ju hinge.
    Kahjuks on olnud ka meil periood, kus üks tüdrukutest ei tahtnud kooli minna. Kui uurima hakkasin, milles asi siis tuli välja hullem kui karta oskasin. Nimelt oli kuisajaks oma õde! See keeras ka teised klassiõed tema vastu. Ja täiesti uskumatu asi millega norima hakati.... Üks tüdrukutest hakkas naiseks saama. Lihtsalt hämmastav, et sellise asja pärast satud kiusu alla!!
    Ja veel tüdrukute enda poolt, kellel sama asi ees ootamas või juba alanudki! Õnneks on tänaseks need asjad lahenenud ja tüdrukud saavad omavahel jälle hästi läbi.
    Tundub, et tüdrukute kuisamine ongi hullem, kui poiste oma. Tüdrukud on julmemad! Ja kui kiusu alla satub teine tüdruk, siis tema hing on ju ka nõrgem ja sellised mälestused jäävad hinge elulõpuni.
    See kiusamine on ikka meeletult raske teema! Ja kardan, et see asi jääb koolidesse alatiseks, vähemal või raskemal määral. Ilmselt tuleb sellest väga palju rääkida ja tuleb olla tähelepanelik!
    Oi kus nüüd sai alles kommentaar! Loodan, et sa ei pahanda :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. No, mis mul pahandada, kullakene!

      Rääkisin sellest ka oma sõbrale ja tema arvas, et osad lapsed ei taju emotsioone nii nagu teised, ning sellepärast neil pole kahju öeda halvasti, või isegi näidata vägivalga, mõistmata, mis see teeb teisele lapsele. Mul on hea meel, et said lastega mure ära parandatud ja suhted on jälle paremuse poole, sest tulevikus nad kindlasti hindavad, kui on kõrval tore õde, mitte ei pea igavesti tülis olema. Mina kardan ka jubedalt enda laste pärast, noorem on selline tugev kalju, kuid vanem emotsionaalsem ja pehmem nagu ma ise.

      Kahjuks lapsedsaavad küpseks erinevatel aegadel ja siis jääbki teistele ette, kuna nad on ise alles lapsed, nii vaimselt kui ka füüsiliselt ja need naiste asjad tunduvad öka öka. Kuuldavasti liigub puberteet tänapäeval aina noorema vanuse poole, seega ma peaksin enda vanemale tütrele ammu kõigest rääkima, et ta ei ise ei narriks või temast ei saaks narritavat.

      Suur aitäh, et jagasid minuga enda kogemusi ja kallistused!

      Delete
  3. Mina kasvasin ka enda klassi tüdrukutest kiiremini, ja hakati mind siis Tissimammaks narrima. Kummaline oli see, et narrijate hulgas oli minust palju vanemaid tüdrukuid, kellel endal olid võrreldes minu kapinuppudega ikka korralikud arbuusid. Imelikul kombel ma ei lasknud ennast sellest häirida, sest ma ju nägin, et selles osas on nemad minust palju hullemad. ( et siis mida suuremad rinnad, seda jõhkram Tissimamma, eks! :D)
    Kuid meie klassi poisid narrisid mind samamoodi selle pärast. Küll tuldi ligi ja küsiti et mis maksab? või siis et "Sul on hea isa! Polegi sulle lauaga virutanud!" Ma ise siis paukusin ikka vastu ka, et tema isa on järelikult väga halb mees, kuna põrutas pojale lausa lagipähe selle lauaga, miks ta muidu nii loll on. No ja muud pubekavaimukused sinna otsa- kummalisel kombel tegi see enesetunde paremaks, kui olin saanud midagi vastikut vastu öelda.
    Oh, ja see sama poiss, kes minu käest seda laua asja uuris, mind tatikuulide ja kividega loopis, mu asju määris ja lõhkus, hakkas mulle kolm aastat hiljem vihikust rebitud räpastel lehekestel endakirjutatud haledaid luuletusi saatma, et tema ikka nii hirmsasti mind armastab, ja et ma pidin mingisugune kuradi gerbera või ma enam ei mäleta, mis lill olema. Aga mul oli meeles, et ta oli mind enne seda aastaid ahistanud ja narrinud, niiet muidugi kukkus ta oma armastusavaldusega korralikult läbi. Ilmselt oligi see siis parajaks karistuseks, sest kui aus olla, siis ei hoidnud ma neid lolle luuletusi teps mitte salajas.( ju siis ise ka kiusaja, ma ei tea.)
    Siis oli mul üks teine klassivend, kes mind alates esimesest klassist lausa vihkas. Tuligi julmalt kallale, ilma et ma tema poole isegi vaadanud oleksin. Talle piisas sellest, et ma üldse olemas olen. Ja ei, see ei olnud mingi suvaline togimine, vaid ta tuligi rusikad püsti või hakkas mind juustest tirima. Kannatasin seda jama enam-vähem üheksanda klassini ja noh...siis ma lihtsalt andsin talle nurga taga peksa, sest kaua sa kannatad, eks.( varem läksin ma lihtsalt eest ära ja proovisin temaga mitte kokku juhtuda.) Ja muidugi olin mina süüdi, et "Näe, mis plika, peksab seal poissi, teine nutab käes!" Seda siis nähti, aga seda ei nähtud, et see sama poiss mind ennast aastaid piinas. ( ja tema sõbrad ka muidugi.)

    Eks ta vastik oli, seda küll. Aga ma usun, et ma sain endale ka korraliku paksu naha kasvatada. Ja ma nägin ka seda, kuidas keegi, kes sind nii piiritult vihata võib, ühel hetkel sind jumaldama hakkab, ja siis oli juba minu enda võimuses temale koht kätte näidata. ( praegu täiskasvanunda tundub see nii mõttetu ja hale, aga tol ajal olime me kõigest 15-aastased.)

    ReplyDelete