Tuesday, July 01, 2014

Aint nobody got time to sleep



Eile õhtul sain hullu idee tõusta hommikul vara ülesse, et minna päikesetõusu pildistama. Hull idee, sest korra ma seda juba tegin ja, siis veetsin kogu päeva kerges uneloores. Ja oleks siis saanud pilte, oh ei, oli pilvine hommik ja kogu orgu kattis paks piimane udu.


Kui äratus kell 4.30 helisema hakkas, oli Igor selle ülikiirusel juba kinni pannud. Ausalt öeldes oleksin silmad uuesti looja lasknud, kui kass poleks mu kukil turninud (mida ta tegelikult teeb igal ööl). Ja kuna mul läks uni ära ja ei tahtnud vaba päeva raisku lasta, kobisin ülesse, sättisin ennast valmis ja tegin minekut. 

Las night I had a crazy idea to get up ealry in the morning to picture sunrise. Crazy idea since I already tried it once and after getting up at 4 am and spending  rest of the day like a sleepy zombie. And I even didn't get any pictures that day cause it was a cloudy morning with a fog as white as milk covering the whole valley.

When the alarm started screaming at 4.30 AM, Igor was like a beam of light to shut it off. I would have slept longer, but our cat Nuru was anyway climbing on me (which she does actually every night) and I lost sleep. There was no point in letting my free day go to waste and I got up, got ready and left home.

Tegin mõned pildid ja mul on karvane tunne, et täna õhtul läheme sinna uuesti koos Igoriga rulluisutama, jalgrattaga sõitma ja proovin mägede õhtust ilu pildile jäädvustada. Jällegi reklaam Ljubljanale - linn, mis on vapustavalt ilus, kus iganes sa ka poleks!


I got some nice shots and I got a feeling that me and Igor will go back tonite to rollerskate and ride a bike there, and I will also try to capture beautiful evening view on mountains. And again I am advertising Ljubljana, but what can I do when it is beautiful at every corner!




Tänase postituse lõpuks tahan tänada kõiki inimesi, kes on minu ümber ja, keda võin nimetada enda sõbraks, perekonnaliikmeks või lihtsalt toredaks inimeseks, kes aitavad tuua rohkelt päikest mu ellu. Ma ei ole kunagi tundnud ennast nii vajaliku ja tähtsana, kui praegu ja ma tean, et kõik eelnimetatud armsad inimesed on aidanud mul kasvatada enesehinnangut ja sirgemat selgroogu. Kõlab klišeena, kuid tänu teile tahan olla ma parem inimene. :)

I will end this post with saying thank you to people around me who I can call my friends, family members and just nice people. Thank you for bringing a lot of sunshine to my life. I have never felt so important and loved before and I know all of you have helped me to gain more self-confidence and stronger spirit. Sounds like a cliche, but you make me want to be a better person. :)









Leave a Reply