Wednesday, April 02, 2014

Eesti, Eesti, Eesti!

Arvan, et teised blogijad saavad aru, mida ma mõtlen, kui ütlen, et lõpuks leidsin tükikese aega, kui miski ei aja mind taga ja saan rahulikult istuda ilma, et väsimus tapaks või jälle on vaja kuhugi minna. Ning kõige parem on, kui saab sellisel meeldival ajal võtta läpaka sülle ning lasta mõttel ja sõrmedel joosta.

Saabusime laupäeva õhtul Eestisse ja ma tunnen, et peale külma ilma pole siin miskit uut, vähemalt minule. Tartu linn, võõrad inimesed mu ümber, poed, teed on justkui muutumata ajast, mil ma lahkusin. Kuid see ei tähenda halba, pigem just seda, et tunnen ennast jätkuvalt mõnusalt oma koduses kalurikülas - või kuidas Kertu Rakke Tartut nimetas?

Tegelikult tahtsin ma täna kirjutada millestki muust, kui meie reisist. Nimelt mõeldes praegusele aastaarvule ning sellele, millal ma lõpetasin gümnaasiumi, tuleb tõdeda, et järgmisel suvel on sellest möödunud 10 aastat. 10 aastat! Mis tähendab, et enamik mu klassikaaslasi on 28 aastased ning osad, kaasaarvatud mina, saavad isegi 29. 

Kui keegi küsiks, kui vanalt ma ennast tunnen, siis vastaks, et mitte päevagi vanem, kui 18. Ja tõsi see on! Kuigi mul on kaks last ja vanus kukub kohe 30, tunnen ma ennast noorena - mul on rohkem energiat, kui kunagi varem. Mis paneb mind vanusele mõtlema on see, kui ma näen inimesi, keda pole ammu kohanud. Appi, nad näevad nii tublid ja täiskasvanud välja! Mõte kisub sinna, kas juhuslikult on ka aeg mulle oma jäljed jätnud ning kuigi sees kihan, kui kevadine lind, ei suuda peegel tõde peita. 

Tegelikult on mulle alati vanemad inimesed meeldinud. See, kuidas aeg on nad kasvatanud palju mõistlikumaks, rahulikuks ning rohketel juhtudel ka targemaks. :) Räägin alati heameelega kasvõi pensionäridega bussi oodates juttu, sest nendes peitub midagi paeluvat, mis paneb need kuradima kõrvaklapid peast haarama ja kuulama, mis neil öelda on. Ja nüüd kõigile neile, keda ma olen Tartus viimastel päevadel kohanud, eiei, te pole vanaks jäänud. Sees olen mina, kes on vanaduses kergelt lolliks läinud ja selle asemel, et ilusatest huulepulkadest rääkida, heietan omaette. :D



Täna hommikul ootas meid Välustes üllatus kauni päikesepaiste ja sillerdava lume näol. Mõned klõpsud minu kaamerast:











Leave a Reply