Saturday, January 18, 2014

Kõik on uus jaanuarikuus

Tahtsin juba mõnda aega alustada postitust, kus ma teatan, et ma ei suuda hetkel piisavalt energiat suunata blogisse, sest minu töö kipub võtma kõik vaba aja ja tahtejõu enda alla. KUID ma jumaldan kirjutamist, ning kui ma võtaksin endalt ära selle viimasegi mõnu, siis jääks tööpool liiga domineerivaks. Ja seda ma kindlasti ei taha. 

Mis on siis viimasel ajal toimunud? Olen soetanud endale mõned uued kehahooldus- ja meigitooted, millest tahan teile kindlasti rääkida. Uue aasta tulekuga sain endale hunniku kohustusi tööl juurde, ma pole veel täiesti aru saanud, kas see on hea või mitte. Ärge saage valesti aru, mulle isegi meeldib, kui on palju tööd, sest siis on aeg sisestatud. Tegelikult tähendab see võitlust iseendaga, kas ma saan selle kõigega ka hakkama. Et praegu on selline hell periood, kus ma palun teil mulle vaid ilusaid sõnu öelda, sest ma ei saa karmidega nii hästi hakkama.

Mäletate seda aega, kui lõpetasite gümnaasiumi ja olite ülimalt õnnelikud, et te ei pea kunagi enam vene keelt õppima või oma mõtted mingi nõmeda keemia või füüsika peale suunama? Päris tore mhhh?! Tore tõepoolest, kuid tark Jaanika otsustas kolida Sloveeniasse, kus räägitakse sloveeni ehk lõuna-vene keelt ja viimased nädalad olen pidanud keemia- ja füüsikaalastel lehtedele tuhnima nagu rõõmus põrsas. Never say never tõepoolest..

Kuid ma olen otsustanud olla õnnelik ja leida nõmedate hetkede vahelt välja need parimad. Näiteks siis, kui pean arutama elektronegatiivsust töökaaslasega, räägime me vahepeal oma eksidest ja hirnume, kui lollid me kunagi oleme. Või kui Anne Mai istub vetsus ja läbi ukse võid kuulda, kuidas ta laulab - hei, muuuumid.., või kui Igor toob mulle poest suure karbi šokolaadikomme või kui kuulen, kui tubli on Anete koolis ja õpetaja kiidab teda väga. Ma kogun nendest hetkedest viimsegi õnnetunde endasse ning salvestan endale halbadeks aegadeks. Uskuge mind, see aitab tõepoolest!



Kadestusega vaatan, kui armsalt lumine on Eesti ja tahan ka! Kuid ma tean, et kui Sloveenias ja eriti just Ljubljanas tuleb lumi maha, tähendab see palju sitta ja sodi ehk vesist lund, mis healjuhul teeb su jalad märjaks. Sellepärast olen õnnelik, et väljas on soe, jalad on kuivad ja ma ei pea lapsi mässima lennedesse-huppadesse nagu ma seda tegin Eestis. Siin on üks pilt, mille ma tegin täna Igori vanematekodus, kus kasvavad isegi lilled murul - johhaidii!

Olge tublid, mu armsad lugejad! Heameelega kuuleks, kuidas teil on vahepeal läinud, kuidas olete vastu võtnud selle esimese kuu aastast ehk jaanuari ning kas teiegi siplete muutuste kütkes nagu mina?





Leave a Reply