Wednesday, December 11, 2013

Kas endal on ka raske nii loll olla?


Vastus on - jah, vahel küll! Ja aegajalt on ikka väga, väga raske..

Kuna mul on üsna pirakas rahakott, siis mõnikord võtan õue minnes kaasa pisema koti ja sinna ei mahu minu rahakott ära. Ja siis ma võtan kaasa kaardid, näiteks ID-kaardi või juhiload, pangakaardi ja elamisloa tõendi. Selle viimase põhjusel, et Sloveenia politseile meeldib aegajalt inimesi kinni pidada ja küsida neilt dokumenti, ning kui sul seda pole, siis saab riik jälle veidi kopikaid korjata oma tasku.

Esmaspäeva õhtul avastasin, et minu pisikeses käekotis pole mitte ühtegi dokumenti! Aga ma olin ju eile õues käinud ja need endaga kaasa võtnud. Eredalt oli mul meeles just elamisloa tõend, et mitte trahvi saada ja nüüd ei miskit. Kiirelt vaatasime elamise üle ning otsustasime poodi minna, kus eelmise päeva õhtul olime käinud. Kuid oma uue aifõuniga lobisevat turvameest ei kottinud minu mure üldse - ta ei pannud kogu meie vestluse ajal telefoni kõrva äärestki eemale..


Ma olin valmis juba Eestisse sõitma ja kulutama ei-tea-mis summasid uute dokumentide peale. Juhiloast ma võib-olla nii väga puudust ei tunne, aga ID-kaart - tänu sellele dokumendile olen saanud paljud vajalikud toimetused siit Sloveeniast ära teha. Jutt käib siis digiallkirjastamisest.

Otsustasime KÕIK kohad kodus läbi otsida. Mina võtsin ette koridori, kõikvõimalikud kotid-joped jne. Minu saagiks langesid ainult mõned kadunud kindad. Igor hakkas elutuba läbi tuustima ning lõpuks virutas ta lauale terve persetäie kaarte, samal ajal öeldes - sa ei võta enam ühtegi kaarti oma rahakotist välja! :D Mis välja tuli oli see, et me olime tol päeval käinud väljas KAKS korda ja esimesel korral olingi kaasa haaranud kõik vajaliku ja pannud need kaamerakotti! Sellepärast ma mäletasingi nii hästi, miks ma olin need kaasa võtnud, aga kuhu kotti dokumendid siiski rändasid oli ammu ununenud..

Selliseid õnnelikke õnnetusi ja asjade ära kaotamist juhtub minuga kahjuks väga tihti. Ning kuidas on mõnele inimesele nii vähe tähelepanu võimet antud, on lihtsalt väga kurb. Kuid mul on vedanud, et mu kõrval on väga korralik ja tähelepanelik Igor, kes aitab mind läbi selle paksu halli udu.







4 Responses to “Kas endal on ka raske nii loll olla?”

  1. Hehhheeee..... Päris hea! Meie peres on sama lugu aga kahjuks teist pidi. Ja pean tunnistama, et vahel on see päris kurnav. Siis aga tuletan endale meelde, et ega tema ju selles süüdi pole :) Samas on hea tunne olla ka igapäeva elus talle vajalik :)
    Ja pean tunnistama, et viimasel ajal hakkab see tema pea laiali otsas juba naljakaks muutuma.
    Kuigi jah, on olnud palju kordi kus me polegi asju üles leidnud. Või alles siis kui on juba uued dokumendid tehtud.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma olen paar korda kaotanud kodus oma pangakaardi ja koodikaardi ära - mismoodi küll?!

      Näen ka, kuidas Igor saab juba veidi kurjaks, kui ma midagi jälle taga otsin. Kuid mul on tõesti hea meel, et on selliseid tublisid inimesi nagu sina ja minu elukaaslane :)

      Jõudu ja jaksu teile :D

      Delete
  2. Oh sind õnnetut :) Lugesin tegelikult kerge muigega, sest olen isegi paras tuulepea, küll prille otsinud (omal prillid ees), küll telefoni, kuigi see parasjagu käes... Kaotamise tipp olid koduvõtmed, igavene pirakas kimp. Terve elamine sai 2 nädalat jutti läbi otsitud, kõik nurgad-praod-taskudki, ei miskit. Maksime lukuabile üüratu summa lukkude paigalduse ees ja ennäe imet, 2 päeva hiljem kukkusid võtmed välja sellest samast kotist, mida olime korduvalt lausa tagurpidi põrandale tühjaks raputanud. Vot siis ajaks küll tigedaks :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Nojaaa! Täiesti haige :D Ma võin vaid ette kujutada neid tundeid, kui see võtmekimp põrandale kukkus!

      Üks kord otsisin terve toa läbi ning ikka ei leidnud oma rahakotti. Lõpuks istusin diivanile, lugesin raamatut ning kui tõstsin pilgu kapiäärele, siis seal ta oligi... how?!

      Delete