Wednesday, October 23, 2013

Minu kogemus Pesaleidja hoiukoduna

Minu tänane postitus sai mõjutatud sellest, kui ma nägin Pesaleidja üleskutset inimestel hakata kassidele hoiukoduks. Ka mina saan sel kohal sõna võtta, kuna olin päris mitmele armsale kiisule hoiukoduks enne, kui nad päris oma koju läksid. Ja mul on väga palju toredaid mäletusis sellest ajast ning, mis peamine - minu süda on rahul, kuna tean, et need kassid läksid kõik headesse kodudesse. Tahan teiega oma kogemusi jagada just sel põhjusel, et kui teie seas on veel keegi, kes tahaks ka, aga väga ei suuda otsustada, siis ehk minu jutt aitab otsust langetada.

Aasta oli 2009, kui ma kolasin ringi mittetulundusühingute kodulehtedel ja uurisin võimalust, kuidas saaksin aidata. Kirjutasin kahele organisatsioonile - Kasside Turvakodule ja Pesaleidjale. Võibolla oleks minu kirja saatmine piirdunud Kasside Turvakoduga, aga kuna mulle ei vastatud, otsisin edasi ning leidsin Pesaleidja. Ei läinud palju aega mööda, kui Jane tõi mulle esimese kassi nimega Geisha. Ning peale Geishat tuli veel hulk kasse ning nad kõik aitas minu juurde Jane, kes on praeguseks rohkem kui sõber - ta on ka minu pereliige (maavanaema nagu talle meeldib ennast kutsuda).

Mida üldse tähendab olla hoiukodu? Saad endale kassi, või kaks, või mõnikord isegi terve pesakonna, kuid tavaliselt piirdutakse ühega. Sa pead ta eest hoolitsema - andma talle head sööki ja iga päev puhast vett ning koristama tema junne kassikastist. Mõnikord jääb kass haigeks, siis sa annad oma suurele liidrile ja juhile sellest teada, ning kass tuleb viia arsti juurde. Ning kui kass käib steriliseerimisel ning tuuakse koju, siis hoiad ta käppa, teed pai ja vaatad, et ta endale liiga ei tee. Aeg-ajalt tuleb temaga ka mängida, näiteks piitsaga, mille otsas on suled ja see meeldib neile hirmsasti. Kõik ülejäänud teeb kass ise, sest kass on loom, kes käib omapäi ja saab iseendaga suurepäraselt hakkama. 

Iga kord, kui keegi koju läks, oli veidi kahju, aga vaadates neid pilte, mis hiljem tulid uuest perest, siis teadsin, et olin midagi õigesti teinud. Peale selle on minu meelest kassid ühed vinged loomad ja mul on au olnud nende perenaine olla :) Ma üritan teile otsida pilte näitamiseks, kuid mul ei ole kõiki neid alles, seega kasutan Pesaleidja arhiivi nii palju kui ma nimesid mäletan.

Kronoloogilises järjestuses 2009-2013:


 Mügme oli tõeline musikass ja armastas väga kaissu pugeda

 Mügme sai hästi läbi ka teiste kassidega

 Üks pilt vanemast ajast - Anne Mai ja Kaarel (2010)

Vot nii. Minu jaoks oli see väga tore aeg ja mu süda on eriti rahul sellepärast, et need kassid kõik olid harjunud laste ja loomadega ning ma usun, et see oli oluline paljude kassivõtjate jaoks, kellel oli perekond või üks loom juba kodus ootamas. Soovitan teil kõigil, kes vähegi aega ja tahtmist on Pesaleidjaga ühendust võtta ning koos saame me kasvatada Eesti inimestes rohkem loomakultuuri ja anda oma panuse heategevuses. 

Kui kellelgi tekkis rohkem küsimusi, siis palun kirjutage mulle meilile - jaanikal@hotmail.com või kirjutage siia postituse alla kommentaar - vastan heameelega teie küsimustele! 




3 Responses to “Minu kogemus Pesaleidja hoiukoduna”

  1. muc muc muc :D didn't know about half of these cats :P all look cute. small black one is similar to the one we have, im sure. Has same white spot.

    ReplyDelete
  2. Kas teil on praegu ka kodus kiisu? Olen Sloveenias kuu aega olnud komandeeringus ja ma näinud seal ühtegi kodutud kassi või koera.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jah, mul on kodus praegu 2 kassi, kelle ma võtsin Pesaleidja sarnasest orgaisatsioonist.

      Mul on väga hea meel kuulda, et sa ei näinud ühtegi kodutut looma - kas võib arvata, et ehk olite mõnes suuremas linnas. näiteks Ljubljanas? Kui vaadata seda kasside hulka, mida sellest Sloveenia mtü-st läbi käib, siis probleem on neil ühine - kasse tuleb peale liiga palju, kui neile jõuab kodu otsida. Sellepärast on nad ka vähe kavalavamad ja annavad kaks kassi korraga. Sloveenia Bolha (nagu meie Soov või Kuldne Börss) on täis kassipoegi ehk siis lastakse om kassidel kontrollimatult sigida ja ma olen päris kindel, et need kodukassid ongi need, kes lõpetavad auto rataste all või tekitavad kassikoloonia kuhugi kuuri alla. Ja kel hästi läheb, leiab ennast sealt mtü-st ja, kel mitte..
      Ma olen muidu täiesti nõus, et Sloveenias pole olukord nii hull nagu näiteks Serbia linnades, mis on mustavad kodututest loomadest, aga samas pole siingi veel korralik koduloomakultuur arenenud. Ma annan teile lingi Mačja Hiša kodulehele ja sellel võite näha kasside arvu, mis otsivad kodu - SIIN

      Delete