Sunday, October 06, 2013

Kassid ja Kassimaja

Nagu te olete mu selle kuu postitustest tähele pannud, võtsime me endale kaks kassi - nad on väga armsad noored kõutsid ja neist on palju rõõmu olnud. Soovin lähemalt rääkida meie kassivõtmise loo.

Meie võtsime oma kassid Sloveenia MTÜ-st Kassimaja (Mačja Hiša). Kuna ma olin Eestis päris suurele hulgale kassidele hoiukoduks (Pesaleidja), siis tean üht-teist selliste vabatahtlike organisatsioonide kohta. Nende tegevus toimub nii - võetakse/ leitakse/ tuuakse kodutu kass, tehakse temaga kõik vajalikud protseduurid nagu steriliseerimine, kiipimine ja vaktsineerimine, ning edasi otsitakse heas tervislikus seisundis kassile kodu. Raha tuleb annetustest ja suure osa panevad raha sinna alla ka vabatahtlikud inimesed ja loomakliinikud. Ehk siis, kui kassid olid minu juures hoiukodus, siis ostsin talle ise söögi, kassiliiva jne. Päris tihti tõi Jane (nö minu esindaja, kassidele kodu otsija) mulle ka lisaks sööki ja see oli väga kena temast. Kui loom uude koju antakse, siis küsitakse tema eest loovutustasu, kuid Eestis on sellega nii ja naa. Pigem küsitakse, kui palju on uuel omanikul võimalik panustada. Eesmärk on ikkagi leida loomale võimalikult parim kodu, sellespärast antakse kassid toakassideks ja nad peavad sobima ka koduste oludega (lapsed, teised loomad).

Räägin veidi lähemalt Kassimajast. Mõte sama nagu Pesaleidjalgi. Loom tehakse "korda" ja talle otsitakse kodu. Kassi loovutustasu on 40 € ja see on summa, mida inimene peab maksma. Minu poolest täiesti normaalsed tingimused. Nende erinevus on see, et ei tehta nö "taustauuringut" ja kassi koju andmisel on kaks tingimust - tubane elu ja kvaliteettoit. Kuid nagu hiljem selges, tuli üks tilluke tingimus juurde..

Kassimaja kassid on üle Sloveenia laiali ning meie läksime kõigepealt ühte Ljubljana hoiukodusse. Meie suureks üllatuseks polnud seal kassi, mida tahtsime - kontaktisik ajas midagi sassi. Üks naisterahvas näitas meile nooremaid kasse (umbes 5-6 kuused), paari-kolme täiskasvanud ja ühte eriti väikest kassipoega - see oli kõik, mis tal too hetk oli. Meie plaan oli võtta üks suur kass, kes oli meile kodulehel ka silma jäänud, kuid miskipärast see naine hakkas meie mõtet tagasi ajama ja ütles, et see kass ei sobi teile laste pärast, ta on liiga arglik ning juhatas meid nende noorte kasside poole. Nad kõik olid väga aktiivsed ja meile hakkas kohe meeldima üks valge kass (puges nii armsalt lapsele sülle) ja soovisime teda võttta. Kuid nüüd tuli välja teine tingimus - neid kasse anname me ära kahekaupa. Me olime väga üllatunult, sest esimeses kõnes nad küll mainised, et heameelega annavad kassid koos, aga et see oleks kohustuslik, sellest juttu polnud.

Vaatasime Igoriga neid kasse, kuid teiste puhul meil ei tekkinud seda tunnet, et ohh minu kass, võtame ära! Seisime kohmetult seal, kui perenaine tõttas oma maja koristama ja ei teinud meist enam välja. Meie pakkumise peale, et võtaks ikka ühe kassi, saime kategoorilise ei.. Peale pikka aega piinlikku vaikust, ütles see naine, et Ljubljanas on veel üks hoiukodu, ma võin viia teid sinna kasse vaatama. Kuna me ostsime kassile KÕIK vajalikud asjad juba ära, siis plaan oli ikkagi kassiga koju minna. Ütlesin talle, et oleme väga tänulikud. Selle peale nipsati, et ega ma seda teie pärast ei tee, teen seda kassidele.

Läks siis sõit Ljubljana teise otsa, kus kohtusime ühe väga kena naisterahvaga. Ta oli selline hipilik naisterahvas ja hästi muhe - võrreldes eelmisega nagu kullatükk (okei, okei..me läksime ju ikkagi kassi võtma). Ta juhatas meid tuppa, kus olid 4 noort kassi ja lasi meil seal maha istuda ning nendega mängida. Kassid olid väga julged ja mänguhimulised. Meile tutvustati neid kasse lähemalt - tegemist oli õdede-vendadega. Eriti meeldis mulle hall triibik ja oleksin ta kohe kaenlasse võtnud ja koju viinud, aga.. EI! Peate ta õe ka võtma. Võite ainult aimata, mis tunne meil seal oli - tahaks ju nii väga, aga siis pean ma ju kaks kassi võtma. Ja see pole isegi kaks ühe hinnaga, see oli kaks kassi 80 € eest, mida pole üldse vähe.

Nagu piltidelt olete näinud, otsustasime ikkagi kassid võtta. Kuid sellel kõigel polnud hea maik juures. Ma saan aru, et kasse tuleb koguaeg juurde, aga öelda, et kui saate võtta ühe kassi, saate võtta ka kaks, on minumeelest täielik väljapressimine. Kui see naine tõi samal päeval kassid meie juurde, siis peale tema lahkumist jooksid nad voodi alla ja tulid ainult öösel välja. Mõtlesin nukralt selle ühe kassi peale, keda meile ei antud, sest ta oli liiga arg..

Möödunud on 3 nädalat ja me oleme üksteisega ära harjunud. Kassid on tõesti armsad, kuid meie mõlema jaoks võttis aega, et harjuda. Lapsi nad enam ei karda ja voodi all magavad väga harva, ööd veedavad nad kahekesi minu padja või diivani äärel fliisteki peal. Ronivad sülle ja otsivad tähelepanu. Ning isu on neil ka hea, söövad absoluutselt kõike, olen neile isegi kodutoitu vahel pakkunud. Kokkuvõttena võiks ju öelda, et kõik on hästi. On, aga see ebameeldiv kogemus ei lähe nii pea meelest. Kui inimene soovib ühe võtta, siis palun andke talle üks kass! Ja kui te arvate, et ühel kassil hakkab igav, siis saab hiljem kassi juurde võtta. Ja just sellise nagu inimesele meeldib, mis on minu arvates täiesti normaalne.

Lisan lõppu mõned pildid hallist Heinost, kes on üks väga fotogeeniline kõuts :)











Leave a Reply