Sunday, July 29, 2018

Ükskord Eestis hobustel

No Comments »

Praegu on parim hetk teha kiire tagasipõige meie Eesti reisile, sest veidi rohkem kui nädala pärast sõidame puhkusele (nimetan edaspidi meie puhkuseid seiklusteks, sest puhkus peaks tähendama ju tööst vabanemist, eks). Sihtkohtadeks Nizza ja Alicante ehk siis kiiruga Itaalist läbi sõites teeb see kokku kolm riiki suvise kahe nädala jooksul. Mõnus!

Eelmine nädalavahetus tekkis mul tööl olles hetkeline soov minna perega veeparki sulistama (olin laupäeval kuni kella kaheni tööpostil). Sloveenia avamaa võlud on need, kus pole võimalust leida iga kilomeetri tagant suurem veelomp, kuhu mulistama minna nagu Eestis. Mis tähendab, kas tuleb sõita hea kogus maad autoga või maksta raha ja panna keha likku hotelli basseinis. Üks veekogudest, mis on hästi populaarne, asub tunni kaugusel üle mäe. Ma olen sinna korra üksinda sõitnud ja pidin rooli taha ära surema - mis kurvid, mis ülesmäge, mis teeolud. Lapsi ei viiks ma sinna enne kui suvatsetakse mäkke tunnel puurida ja kiirtee valmis saada. Nojaa see teine võimalus ehk bassein läheks meie perele maksma umbes 50-60 eurot. Seda muidugi juhul, kui me võtame võileivad kaasa ja ei osta putkast isegi jäätist.

Nii me olemegi alates Eestist pigem kodus olnud. Lapsed saavad koduselt kõike teha (peale ujumise😁) - sõita rattaga, rulluisutada, mängida palli, jalutada Lassega, liivakastis torne ehitada, peitust mängida.. ja mina saan rahus mina olla, kodus mõnuleda, rinnahoidja seljast lennutada, Eriku järgi joosta ja toimetada kõige muuga.

Tegelikult on mul hea meel, kui on ikka paar-kolm sõpra, kes aegajalt suudavad mu mugavusest välja tõmmata. Nali naljaks, aga ma olengi selline, et lähen heameelega sõbraga kaasa juba tema enda pärast, et tal hea oleks. Lõppkokkuvõttes on mul endalgi tore, aga et iseseisvalt läheks ja teeks - ei viitsi ja ei taha.

Kevadel pakkus mulle kingitus.ee 50 eurost kinkekaarti ja, kuigi ma alguses ei planeerinud isegi vastata (tere, mina see blogija, kes ei tee koostöö postitusi, pigem ostan ise ja kirjutan, kui tahan), siis mõni nädal hiljem tekkis meil idee sõita kõik koos Eestisse ja sealt koorus ka mõte. Mõte oli teha mu pikemaajalisele sõbrannale kingitus ja minna koos ratsutama, sest umbes-täpselt 22 aastat tagasi kohtusime esimest korda Ihaste ratsabaasi trennis.

Kingitus.ee lehte sirvides jäid mulle esimesena silma õhtusöögid kahele, sest tundus mugav ja lihtne valik. Me ei ole kumbi suured nokkijad ja kõhu saaks ikka täis. Aga elamus! Ratsutamine on miski, kuhu me ilmselt ei oleks kunagi jõudnud ja 50 aasta pärast viskaksime proteesid likku ja räägiksime kõigest, mida oleks võinud teha.😀

Mu endine töökaaslane sai ka kunagi kingitus.ee kinkekaardi ja tema ütles, et ei osanudki midagi valida. Minul ausalt öeldes kujunes valimine raskeks just selle tõttu, et mitmekesisus võttis silmad kirjuks ja tahtsin kõike. Igori viiksin superautoga sõitma või käsirelvaga laskma. Lastele valiksin kardisõidu, seiklusraja või kasvõi batuudil kargamise (käisime koos lastega Tartus hüppamas ja mul oli MEGA tore!).

Kui sõbranna andis omapoolse jah-vastuse, tegin kingitus.ee poes tellimuse ja maksin veidi juurde. Kahe tunnine matk Pangodi äärsetel radadel oli 64 eurot ja sisaldas endas hobuste ettevalmistamist, juhendajat ja umbes pooleteise tunnist sõitu. Valisime ühe mõnusa ilmaga (jess!) pühapäeva ja lasen piltidel rääkida oma loo.






































Kuigi asupaigale jõudes me ei leidnud nimelist silti kohale (kuigi võiks ju olla!), siis suurt hullu polnud - gps viis meid kenasti õige maja juurde. Matka juhtis Kertu, kes asendas naist, kes tavaliselt gruppi juhib. Koos valisime meile kaskad, hobustele päitsed ja sadulad ning läksime aasale hobuste järgi. Mina sain suurema hobusega nimega Fiona ning Jaanika valis eesti tõugu Timmu. Meie ümber tiirutas umbes mustmiljon parmu ja kärbest, aga tuju oli hea, ilm täpselt paras (kergelt üle 20-kraadi) ja kogu protsess algusest lõpuni igati mõnus.

Minnes hobustele aasale järgi, tekkis mul peas mõte, kui oluline on teada, et loomi, keda kasutatakse näiteks turismis, meelelahutuseks, koheldakse võimalikult parimates tingimustes. Näiteks mina ei käi tsirkuses, kus on metsloomad ja isegi loomaaia vastu on tekkinud teatud tõrksus - pigem vaatan ülihea kvaliteediga dokumentaale kui näen kuskilt puuri nurgast elevandi tagumikku. Igasugused laatadel pikka päeva kuumuses lapsi sõidutavad ponid on samuti välistatud.

Vaatasin hoolega meie hobuseid ja esitasin Kertule küsimusi nende tingimuste kohta. Enamik ajast on selle talu hobused hiiglaslikul karjamaal lahtiselt, kus neil on olemas piiramatult heina ning vajadusel saab varju peitu minna. Trennid on hobustel korra päevas - suvel rohkem, talvel vähem.

Meie saime teha nii rahulikku sõitu kui ka kiiremat traavi. Kes tahaks minna, aga ei julge, siis teadmiseks, et sõitu on valitud just rahulikud ja lastega harjunud hobused, kes kappavad igati ontlikult. Soovi korral saab terve matka ajal aegamööda kulgeda ja nautida imekaunist Lõuna-Eesti loodust.

Samal ajal, kui meie hobustega sõitsime, käisid tüdrukud mu õega ehk tädi Merkaga seiklusrajal, kuhu näiteks mina ei läheks kunagi. Samas kui hobusel pole mul hirmu isegi galoppi sõita.😀 Ohh, aga Lõuna-Eesti on parim koht maailmas ja ma tahaks juba tagasi tulla!

Mida teie olete sel suvel uut proovinud?




Sunday, July 22, 2018

Ennast parandades

No Comments »

Kuuldavasti olevat selline ütlus, et milleks üritada muuta teisi, vaata kui raske on seda endagagi teha. Umbes-täpselt nii ta käis. Viimased aastad on mul tekkinud võimalus aeg suuremal määral maha võtta ja süveneda just iseendasse. Sooviga paraneda, üritades mõista, milline inimene ma tegelikult olen ja, mis on need põhjused, mis toovad mind ikka ja jälle rahuolematusse. Olen jõudnud järeldusele, et enda muutmine ei toimu tunnete mahasurumise abil, tehes nägu justkui ei hooli, ei muretse. Teate seda tunnet kui keegi teatab - jou, ära põe, ning seejärel punnitad silmad peast välja ja pobised läbi hammaste, kuidas sind tegelikult miski ei koti.😀

Teatud aastad läbi tehes on mul tekkinud endaga vähemalt sellistes mõõtmetes sõbrasuhe, et andestan, kui ei oska igale olukorrale korrektselt reageerida (loe: eelmise lõigu lõpp). Ma tean enda tugevusi ja mõistan ka neid kohti, kus saaksin parem olla ning käsi südamel - taaskord läbi hammaste, ei lõpeta enne, kui olen saavutanud eesmärgi endaga veelgi paremini läbi saada. 

Ma ei tea, kas olen alustanud õigesti lugedes erinevaid psühholoogia- ja psühhiaatriateemalisi artikleid ja vaadates videosid, sest tunnen, kuidas isetegevuslik teraapia töötab vastupidiselt soovitule. Olen teinekord rohkemgi segaduses ning kipun pookima külge erinevaid haiguseid alates bipolaarsusest kuni lapseeast kaasatulnud hüperaktiivuseni. Kindlasti on mul ka ajukasvaja, eksole. 

Nali naljaks, sest enda sisemuse lahtimõistatamisega olen avanud erinevaid külgi, mis siiani on saanud rolli olla lükatud sügavasse peitu ja tulemus pole see, mida ootasin. Kas ma olen õigel teel, et võibolla mul on lapsepõlvest külge jäänud lahendamata probleemid, mida pean nüüd iseseisvalt läbi tegema ja läbi raskuste liigun siiski õigesse suunda? Tahaksin proovida, kas mediteerimist või vähemalt sarnast meetodit, sest näen, et paranemise teekord on raske, teinekord vägagi valus ning vajan nö loomulikku rahustit, mis aitaks hullemates olukordades. 

Siinkohal ootaksin teie soovitusi, kuidas liikuda edasi.

Räägin ka enda teraapiatest. Kunst on üks minu pääsetee, mida olen kasutanud lapsest peale. Mind võis alatasa leida nina vastu paberit joonistamas või erivaid nikerdusi tegemas. Suure inimesena ma ei leia alati seda õiget hetke põgenemiseks, kuna igapäevaelu ja kohustused, aga sellegipoolest on mul siiani omad õlekõrred. Näiteks fotograafia, maalimine ja blogimine. Mu käed lausa surisesid õnnetundest, kui avasin läpaka, et postitust kirjutama hakata.😃

Viimaseid pilte üle andes tundsin end kui miljon eurot - kuigi kogu protsess oli muud kui tavapärane.😁 Siiski näen tehtud töös enda tugevusi, ma ei tunne kuidagimoodi alaväärsena, mul on oskusi olla kogu protsessi juures nö kohal, rahulik, reageerida suurepäraselt ja mu suurim soov oleks rakendada seda ka igapäevastesse olukordadesse, säilitades närvi ja selgroogu.

Vot sellisel teemal siis. Pilte ka ikka! Seekord valisin välja just need, mis iseloomustavad kaadritagust ja pillapalla sessiooni, mis kokuvõttes siiski jättis kogu protsessist soojad mälestused. Eriti kui Kätlin ütles, et nendel piltidel näeb ta ennast sellise inimesena, kes talle ka peeglist vastu vaatab. Oeh.😊




























Sunday, July 08, 2018

Pohm, reisipohm

No Comments »

"Vahel vaatame taevasse, kas meil on aega veel ja siis meenub, et fakk, nõud on pesemata ja sotsiaalelu hakkab tasapisi kannatama, võõrdun sõpradest, mingeid isiklikke eesmärke ei jõua seada või punnitada kasvõi nendeni, mis varem ette võetud."

See laul oli kuidagi nii, jah?

See on nagu raudnael, et peale pikemat reisi on meil vähemalt kuu aega pikemad ja lühemad võõrutusnähud kodust eemalolemisest. Näiteks mina ei ole suutnud tabada igapäeva rutiini ja kohustuste laabumise kulgu ja jooksen energiapuuduses viimaste kübemete najal. Meil mõlemil, nagu eelminegi kord, on turjal mõned lisakilod, sest lühikese aja (jah, söögi mõttes lühikese, sest alati ei jõua kõike proovida) jooksul üritame nautida võimalikult palju eesti toite. Andke andeks, aga meie kohalik kraam on lihtsalt parim, isegi mitte mujal on muru rohelisem mõttes, vaid sellepärast, et see on fakt. Eesti toit maitseb hästi. Ka Igor võib seda kinnitada.

Hetkel istume kahekesi meie vanas magamistoas. Vabandust, mina istun ja tema sätib liiste paika, sest aeg tõttas kuidagi nõnda kiiresti, et vanem tütar kasvas välja soovist jagada väikese õega tuba. Igor võttis eesmärgiks panna uus mööbel püsti, teha kerge renoveering ning seada talle kogu tuba valmis töise nädala kõrval ja mina.. mina tahtsin kasvõi pisut laiselda läbitud kuuepäevasest töönädalast ja mõttes seada plaane augustikuu Hispaania reisiks. Näpistan ennast tiba, sest hea on tuletada endale aegajalt meelde, et meil mõlemil on terve kuu vaba!

Kätlin, mu pisitilluke Kätlin, saatis mõned päevad tagasi meie perest tehtud pildid ja ma olen armunud. Juba selle tõttu, et viimane kord käisime kõik koos kaamera ees neli aastat tagasi ja tundus kuidagi tobe minna fotograafi juurde, kui endal on kaamera olemas. Aga Kätlin tuletas meelde, kui oluline on minna pildistama fotograafiga, mitte teha käsi pikka perest autoselfisid või pildistada pereliikmeid ühekaupa. Praegu vaatan pilte ja mõtlen, et mul oli vahepeal ununenud, kui toredad me koos oleme.

Aitäh Kätlinile, et ta leidis meile aega kiire pereelu kõrvalt ja kummardus, sest oleme siiralt õnnelikud piltide üle!💛

Aga rääkige nüüd teie, kas kannatate samamoodi reisipohmaka all nagu meie ja, millised plaanid on teil selleks suveks.😊