Saturday, April 04, 2020

Üks päev meie elust

2 Comments »

Kurtsin sõbrannale, et hetkel on madalseis meeleolus. Küsis, kas ma tahan lähemalt rääkida.

Muidugi tahan!

Tahan hoolikalt kirjeldada ühte päeva enda elust ning teil on võimalus üks päev korrutada tuhandega ja saategi mu elu. 

Aga olgem ikka kaasaaegsed.

#koroonapäevikud

Ärkan iga hommik selle peale, et üks karvane vend (õde) istub mu padjal ja liputab saba nii hoolsalt, et see on ilmselt juba sinine. Nähes kasvõi kõige väiksemat elumärki, asub ta mu nägu lakkuma. Ajan  ta ära, lakub mu  kaela. Ajan ära, lakub mu käsi. Peidan end üleni teki alla, ta vudib voodi otsa, kaevab teki alt mu varbad välja ja lakub neid.

Kui väike karvane näeb, et ma olen üleval ja mu käsi otsib telefoni, keerab end rõngasse ja jääb magama. Seejärel ilmub suur karvane, kes kuulis sahistamist. Ta kõnnib minu juurde (ma kiiresti teesklen magamist), kõnnib teisele poole voodit Igori juurde. Naaseb minu poolele ja võib edasi tagasi meie magamist kontrollida mitmeid kordi kuni hüppab oma massiivse kehaga voodisse, haarab enamiku teki enda alla ja jääb ootele. Lamamisprotseduuri saadab colliele kohaselt üks hirmus pahur ving.

Teeskleme rõõmsalt koos seal magamist kuni mõistan, et uni on selleks korraks läinud. Tänks, koerad. Aitäh iga hommiku eest.

Kohvivesi läheb tulele. 

Hommikusöögiks söön ühe Kanada koka retsepti järgi küpsetatud mune. Pann madalale kuumusele, korralikult oliiviõli pannile. Löö otse pannile 2 muna, soola-pipart peale. Kuumus samal ajal jätkuvalt minimaalne. Sega pannilabidaga pidevalt. Alguses näeb möks välja nagu õlis uppuv munaroog, aga mida edasi küpsetad, seda rohkem haarab muna õli endale kaissu ja lõpptulemus on ülipehme, õrna oliiviõli aroomiga roog. Ära lase munal kivikõvaks küpseda. Kui tundub, et pole enam toores, võta pann tulelt ja lase tiba järelküpseda, kui sulle liiga vedel ei meeldi. 

Samal ajal oled rösterisse visanud kaks terasaia- või leiba. Mul on külmkapis eelvalmistatud majoneesi ja dijoni sinepi segu purki (1/3 sinep, 2/3 majoneesi) ning sinep pluss majonees on hästi mõnus määre saiale. Kõbedatele saiadele kaste ja muna peale, kõrvale tomat ja kohv. Minu hommikusöök.

Hommikutel nagu täna, mil terve pere ei näita absoluutselt ühtegi elumärki, lähen ise koertega jalutama. Suvel on eriti hea käia varahommikul jalutamas, enne kui päike on terve ilma tuliseks kütnud. Ma ei olnud lapsena kunagi hommikuinimene, aga suure inimesena oskan hommikuid palju rohkem nautida - hea söök, rahulik aeg, vaikus, päikesetõus ja imeline linnulaul.

Kella üheksaks on enamik rahvast ärganud ja pidu võib alata. Varasem haudvaikus ei saabu meie majja ennem kui kõik on magama läinud. See on ideaalne selgitus meie pere igale päevale. 

Algab igahommikune kemplus kõige väiksemaga, mida ta süüa tahab (nagu mäletate paar postitust tagasi, siis tema sooviks on nutella otse purgist), kuidas ta pesema saada, kuidas ta riidesse saada ja üleüldse, millised riided sobivad. Selline mõnus-tore kolmeaastasega päeva algus. 

Samal ajal on Annekas ehk keskmine ka ärganud, toimetab tegevusi nii, et keegi ei saa arugi, kas laps ikka ajas end üles. Teeb voodi korda, peseb, vajadusel läheb koertega õue kui ma pole jõudnud, viib prügi välja jne. Peale söömist avab arvuti ja valmistub koduseks õppetööks. 

Neti ehk kõige vanem magab veel. Suurima ajame lõunasöögiks üles ehk jõuan tema juurde hiljem tagasi.

Mulle meeldib enne lõunat teha kõik koduga seotud koristused. Tolmuimejaga põrandad, nõud, pesu masinasse ja kuivama, prügi välja. Uueks lemmikuks on mul Kärcheri SC 3 aurupesur, millega eemaldan köögipindadel rasva, pesen põrandad ja aurutan kõike muud, mis tundub, et võiks üle saja aasta taaskord puhtaks saada. Koridoris panen kappi kõik sajajalgse sada jalanõud. Enda toast võtan tolmu ja ajan riidekappi tagasi kõik sealt väljaroomanud riided. Lapsed kamandan enda mänguasju koristama ja peale nende lõpetamist koristan veits üle.

Hommikud mööduvad enamasti helikiirusel. Ärkan ja juba on vaja valmistada lõunasööki, sest kell kisub 12 poole. Enamik päevadest teen süüa mina. Juhul, kui mul on muud tegevused, teinekord ka niisama telefonis lösutamine, siis võtab lõuna ette Igor. 

Kella 12 paiku ajame Neti üles. Selleks ajaks on Annekas kodutöödega lõpetanud ja läpakas on vaba järgmisele lapsele. Temal võtab kodutöödele aega õhtuni, sest ta ei ole selline otse vend. Ei. Ta üritab mitut tegevust korraga ette võtta ja tiirutab kodutööde ja muude asjade ümber kuni päike hakkab loojuma. 

Kõikide muude igapäevaste toimetuste rütmis käib muu trall noorima ümber. Ta on jätkuvalt laps, kellega peab iga hetk tegelema, sest kui meie ei paku talle tegevust, genereerib ta ideid iseseisvalt. Loodud plaanid on sellised, et ta võib terve elamise ümber pöörata, endale viga teha, teistele viga teha või tekitada nõnda palju segadust, et koristame järgmise hommikuni. 

Võrreldes tüdrukutega, kellele saime anda rahuliku tegevuse läbi loomingu, siis Erikut ei huvita absoluutselt joonistamine või muu meisterdamine. Paberile maalimine isegi ei alga paberile maalimisega, vaid ta üritab pigem kas ennast või elamist üle värvida. Veidi ohutum on temaga õues olla, kus lähevad peale pallimängud, liivakastis ehitamine või aias ringi avastamine. 

Ei saa mainimata jätta ka sireen, mida võib iga veerandtunni tagant ta suust kuulda. 

Peale lõunat läheb üks lastest, enamasti Neti, koertega pikemale aasaringile. Kui veab, läheb Erik lõunaunne meie juures või ämmaga. Viimased päevad pole tal suurt und olnud ja meie kauaoodatud vaikusehetk jääb tegemata. Okei. Laseme energiliselt õhtuni välja. 

Pealelõunat üritame aega leida aias nokitsemiseks. Need lillesibulad, mis ootavad paar nädalat mulda istutamist ja kuurialune, mis ootab korrastamist ja kelder, mis tuleb asjadest tühjaks teha või mänguasjad, mis justkui kerkivad kõikjale aias.. Kes vähegi elab aiaga elamises, teab, et aiatööd ei saa kunagi otsa.

Kõige vahele leian end pidevalt nina telefonis. Mõinkord on telefonis olla äärmiselt tore. Jutustan sõpradega, postitan pilte ja elan teiste eludele kaasa. Nojah, siis on need korrad, kus toksin tuima näoga telefoni ühelt äpilt teisele, ühelt veebilehelt kolmandale ja tunnen, kuidas telefonis olemine teeb mind uimaseks, samal ajal ka ärritab. Tahaks nutika nurka visata, aga hoian sellest kümne küünega kinni, et olla eemal kodusest elust.

Umbes nelja või viie ajal sööme õhtusnäki. Me oleme Igoriga üritanud magusast hoiduda ja viimasel ajal sööme pigem pähkleid, juustu, kirsstomateid, värsket kurki, kreeka jogurtit, vegan smuutit. Midagi kerget ja head, et vedada õhtusöögini välja. Tüdrukud teevad samasuguse eine, aga Erikuga on taaskord maadlus, sest tema ideaaliks on nutella, pannkoogid või vahvlid.

Kui ma ei käinud hommikul koertega jalutamas, siis teen seda õhtupoolikul. Õhtul meeldib mulle samamoodi nagu hommikul olla koertega metsas. Mõnus pehme päike ja rahulik õhkkond kui eriti keegi teine peale meie metsa või põllule ei satu. Erilised pärlid on suvised hilisõhtud, kui on pime, aga samas on kuuvalgel veel ere ja õhk meeldivalt jahedam kui päeval. 

Õhtupoolikutel on mul enamasti kaks tegevust - kas ma teen midagi või ma toksin telefonis. Olenevalt päevast ja olenevalt sellest, kui palju energiat on päevast alles jäänud. Lapsed suudavad õhtul palju paremini endale ise tegevust leida ja sellega on endal kergem päeva lõppu veeta.

Mul pole suurt kunstivaimu kodus olles tekkinud. Igor ütles, et võibolla lähevad lapsed kooli juba aprilli keskel ja sellega tekiks kodus palju rohkem aega iseendale, kodutöödele ja.. telefonis tiksumiseks. Loomiseks on mul vaja vaikust, et suudaksin paremini keskenduda kunstitööle. Pooleli olevatest töödest on hetkel Nänu kinkekaart ja lisaks tahan joonistada värviraamatu lehed. Soov on neid komplektina müüa, et inimesed saaksid annetada nt viis eurot varjupaigale. 

Mul endal pole hetkel lisaraha vaja, saame oma vähendatud palkadega hakkama. Teistel on suuremad mured. Näiteks varjupaikadel jäävad ära laadad, kus nad saaksid päris kenad summad loomade hooldekuludeks ja raviarveteks.

Telefonis surfates jääb mul päeva jooksul mõni film silma, mille panen õhtuks meile mängima. Lapsed söövad enamasti siis kui tuju tuleb ja meie Igoriga koos. Kes tahab tuleb meiega filmiõhtule, enamasti on lastel enda tegemised.

Õhtud on nagu hommikud ja magaminekuaeg jõuab kiirelt. Vanim läheb magama hilja, meie oleme selleks ajaks juba kustunud. Erikuga võib magama jäämine olla pikemat sorti võimlemine, aga vähemalt kahe tunniga võiks ikka hakkama saada. Peale Erikut läheb ka Annekas voodisse ja seejärel meie. 

Voodis vaatame Igoriga naljakaid videosid päeva lõpuks kuni silm vajub kustu. Lexi kaissu, Lasse mu voodiääre kõrval maas ja head ööd!

Selline on meie päev.






Wednesday, April 01, 2020

Kristiina, mu arm

No Comments »

Täpselt aasta tagasi kirjutasin raamatute lugemisest ja sellest, kui hea ja kerge materjal on sopalaadne toode. Mis, kes ja miks on "sopakas" räägin lähemalt SIIN*.

Postituse lõpus jagasin teile mu kirjanikuannet ja sündis esimene peatükk raamatust "Kristiina, mu arm". Teie palusite mul jätkata, mina lubasin, et jätkan ja ootamatult on aasta möödunud. Aeg on parandada vead, täita lubadused ja siit ta tuleb. Lugu Kristiinast, tema ootamatust kohtumisest noormehega, kel on Porsche. Mis toimub Kristiina elus 365 päeva hiljem? 

* hea lugeja, lingile klõpsates ei satu 💩 blogisse. See on mu lubadus sulle.

------------

Unustamatu aasta oli nagu tuulega rännanud ühest hooajast teise. Soe vaheldus külmaga, kuum päikesepaiste lumesajuga ning kõik näis korduvat nagu enne. Kristiina elus siiski mitte, sest alates sellest hetkest, kui ta võttis vastu otsuse kohtuda Peetriga ja minna koos edasi tema läikiva Porschega unistuste ellu, muutus kõik. Noorest kuid usinast Selveri töötajast sai üleöö Kroonika särav staar, kes ei jäänud välja ühestki värskelt ilmunud ajakirjanumbrist. Isegi mitte jõuluerist, mille kaanel nad kahekesi Peetriga naeratasid laia ja pimestavat pärlinaeratust, hoides üksteisest nagu armastus poleks lahtunud alates sellest päevast kui kohtusid.

See oli üks vihmane ja võiks öelda isegi uimane märtsikuu teisipäev, mil Kristiina ja Peeter ei jaganud uudiseid romantilisest armastuseloost ja põnevatest seiklustest, mis näis nende igapäev. Kuhu kadus milleeniumi paar? Kas tõesti piisas aastast, et kustuks ka kõige eredamalt põlev tuli nende kahe ilusa hinge vahel, kes ühel kaunil päeval kohtusid kõige lihtsamas toidupoes nimega Selver?

Peeter oli Kristiina elust lahkunud. Parem oleks öelda, et Kristiina ootamatu käitumine oli sundinud Peetri eemalduma eluarmastusest, sest hirm olla suure orkaani keskel oli viinud julguse ka kõige mehisemast hingest ja kõik teadsid, kui mehine mees on Peeter. 

Lugu sai alguse sellest, kui Peeter oli toonud Kristiinale tema vanast heast kodupoest kotitäie sööki, sest neiu lubas Peetri hinge ja kõhtu täita unelmate roaga. Kristiinast oli vahepeal saanud suuremat sorti sotsiaalmeedia staaritar, kes jagas eesti rahvaga parimaid restepte, videosid, kuidas Peeter viis ta Porschega sõitma, kuidas nad peale metsikut ööd koos siidiste linade vahel hommikul keha koos lõhefileega turgutasid ning kõike muud seletamatult privaatset, kuid Kristiina silmis avalikku informatsiooni.

Pikk jutt lühikeseks jutuks. Kristiina avas Selveri kilekoti ja ta ei leidnud sealt pardifileed, vaid kergelt siniseks värvumas supikana, mille peale võiks lennata ka kõige tagasihoidlikuma ja õrna naishinge potikaas. Kristiina embas oma käega, millel olid luksuslikud pikad kristallidega kaunistatud küüned  supikana ja virutas kana koos pakendiga otse suurde olmeprügikasti. See viha, mis temas kees oli piisav, et unustada iga detail prügi sorteerimise kohta.

Vaadake, Peeter oli tõeline mees, mehine mees, seda teadis ja teab siiani igaüks. Kristiina kirjutas iga kord Peetrile väga põhjaliku poenimekirja koos toiduainete asupaikadega poes - agar neiu kirjutas isegi pakendite värvused, suurused ja raskused. Ta oli Selveri saalis tööd tehes alati kõige täpsem ja korrektsem ja hoolsam töötaja olnud. Ehk sellepärast oligi Kristiina nii ideaalne kaaslane ürgmees Peetrile, aidates teda ka kõige raskemates olukordades nagu leida kuldseid rosinaid paberil kirjutatud instruktioonidega ning hoida mehes enesekindlust teha vahet tumedatel ja heledatel rosinatel.

Peeter pole aga ideaalne ning Kristiina kannatus lõpmatu. 

Peale arutut emotioonide lendamist Peetri ja Kristiina kodu igasse nurka, tormas ehmunud meeshing nende kodust nagu hirmunud ratsu aasal kui äikesetorm aina tugevamalt kärkis. See oli viimane kord kui Kristiina Peetrit nägi.

Oleks vaid lugu siin lõppenud.

Kristiina potikaas lendas mitte ainult nende kahe silma all kaugesse universumi nurka, seda nägid ka tuhanded Kristiina fännid läbi instagrami laivi, mis just samal hetkel oli kogu protsessi tunnistamas. Ka kõige paremad seletused polnud piisavad, et kirjeldada lugejatele piisavalt sündmuse tagamaid ja miks Kristiina nii ulmeliselt otsustas pakendis kana mitte õigetesse prügikastidesse sorteerida ja miks ta ei oleks võinud supikana hoopis supikööki saata. Üleöö lagunes Kristiina elu koos. Tal polnud fänne, tal polnud Porschega Peetrit.

--------------

Mis sai Kristiinast edasi? Kuhu põgenes Peeter Porschega? Miks teeb Kristiina iga õhtu viinaauru all kurbi instagrami laive inimestele, kes teda sitaga loobivad ja mitte kunagi ei mõista? Kas Peetri ja Kristiina armastusel on veel lootust süttida?

Loe järgmises osas! 

Võibolla homme, võibolla aasta pärast.

Kes teab.

Jaanika






Tuesday, March 31, 2020

Lõpuks ometi keegi räägib sellest!

No Comments »

Palun, minge lugege läbi üks vandenõuteooria postitus ja garanteerin (hetkel võiks öelda pigem karanteerin), et õhku visatakse lause - juma tänatud, et keegi sellest lõpuks ometi räägib. Olge lahked, siin on link ühele neist.

Ma ei ole suur kaagutaja ning pigem arvan, et inimesel võiks olla piisavalt silmaringi teha omad järeldused. Aga kui ei ole? Kui infot on massiliselt ja tundub võimatu leida kaoses tee tõeni?

Mõtlesin võtta missiooniks panna teid mõtlema ja leida ühist keelt müstilistes teemades, kus võite leida end imestamas - kas tegemist on siiski müstikaga? Kas muinasjutu taga pole mitte klaar tõde? Miks me laseme ennast valitsuse poolt naeruvääristada?

Vanemapalk

Ma arvan, et vanemapalk loodi selleks, et kodused emmed saaksid viimse oma sendi Bredeni mütsidele, Lenne kombedele, Huppa komplektidele ja Sireli tekkidele kulutada. Ei oska näha muud seletust, miks peaks keegi nõnda palju raha maksma selliste ebakvaliteetsete toodete eest. IGAL HOOAJAL.

Filtrid

Kõik instagrami ja snapchati ja muude sotsmeedia äppide filtrid leiutati selle tarvis, et varjata fakti - inimesed on koledamaks muutumas tänu kiirgusele, mis tuleb mobiiltelefonidest. Enne mobiiltelefoni oli enamik inimesi palju ilusamad.

Juuksevärvid

Juuksevärvid tehtud naistele meeste poolt, sest teaduslikult on tõestatud naiste kõrgem intelligentsus (allikas puudub), mida meesugu üritab vähendada. Ei usu mind? Leidke mulle üks mees, kes on nõus kõrvetama oma peanahka vesinikuga kaks tundi ja on valmis protsessi kordama. Kolm korda aastas. Mehed teavad, et iga värvimisega lahustuvad vesinikioonid vähemalt 2% su ajumassist.

Panen siia puntki, sest liiga palju tõde ei ole mõistlik mahutada ühte postitusse. Tegelikult peaksin igat teemat lahkama vähemalt leheküljepikkuselt, et ka vesinikuohvritel tekiks võimalus aru saada.

Kui sa ei ole mu tõega nõus, siis oled ilmselt üks valitsuse agent. Bredenist.