Saturday, March 16, 2019

Meiega ja meieta

No Comments »

Meil on lasteaedadega jubedalt vedanud. Mitte ainult selle tõttu, et õpetajad on alati väga südamega võtnud lastega töötamist, vaid see, et nad samal ajal üritavad hoida silda lasteaia ja vanemate vahel. Sel nädalal saime Erik rühmast pilte ja vaatasime mõnusa tundega, millega pesamuna tegeleb kõik see aeg meist eemal. Ütleme nii, et oli pilte, mis ajasid muigama ja ka.. pead kratsima.

Laste arvu kasvuga on peres on igasugune koos meisterdamine kenasti vähenenud. Kahe suurema lapsega tegime pea kõike alates maalimisest kuni plastiliinidega voolimiseni, tikkimine, heegeldamine ja sai ka värviraamatuid koos kaunistatud. Ja siis tuli Erik. Siis kui aega polnud enam nõnda palju ja teate, ma olin mõnda aega päris kindel, et mu pesamunal lihtsalt pole kunstigeeni või soovi luua. 





Iga kord kui ma üritasin suunata teda joonistama või näidata, kuidas kogu protsess käib, tegi ta absoluutselt vastupidist. Paberile tuli null kriipsu, samal ajal kui ta käed ja nägu olid kaunistatud. Keerasin korraks selja ja ta oli kadunud. Leidsin poja vetsust, kus ta üritas vildikaid potti uputada. 

Väike lootus püsis südames, et ta on veel liiga väike ja iga asi omal ajal. Tüdrukud olid tema vanuses väga hoolikalt joonistamas ja võisid tunde maalida, lõigata, kaunistada ja siis kolmas siuke eksemplar. Teinekord tuleb täitsa kasuks olla loomaia direktor, et näha kui erinevad võivad inimesed olla.

Juhtus aga see, et saime lasteaiast pildid, kus võis näha millega on põnnid viimasel ajal tegelenud. Märtsi alguses oli karneval ja lapsed toodi kostümeeritult aeda, noh vähemalt enamik neist. Erik aga mitte, sest ta keeldus igasugusest kostüümist ja läks tavaliste riietega koduuksest välja. Piltide peal oli ta selga saanud mesilase riided ja me ei jõudnud Igoriga naermist lõpetada. 

"Müts?! Vaata, ta poleks ealeski pannud kodus seda mütsi pähe! Ja mesilase kasukas koos tiibadega - ta oleks meid enne mõrvanud, kui lubanud liigelda taolise riietusega avalikus paigas!"

Jõuan tagasi käsitööni, sest piltide hulgas olid paar, kus Erik tegi taolise pühedumisega kunsti nagu ta oleks World Trade Center' arhitekt. 

"Igor, vaata, viimati ajas ta mind vildikaga mööda elamist taga ja ma pidin kiiresti jooksma, sest sindrinahk oleks mu kätte saanud!"




Kirsiks tordil oli pildid Erikust koos pisikese tüdrukuga, kes on kõige rohkem aastane. Erik on võtnud  suure venna rolli ja õpetajad rääkisid, et vaatamata sellele, et ta üritas paar korda väikseima lutti proovida, siis enamasti on ta hoolitsev ja abivalmis. Üldsegi mitte meie kodune Erik, kes kisab nagu aia vahele jäänud siga, kui ta õed ei anna talle mänguasju sellise kiirusega nagu tema soovib. 

Noh, lapsevanemad, kas tuleb tuttav?😁 Millised on teie põnnid koos teiega ja teieta?




Saturday, March 09, 2019

Sähvatas! (pealkirja osas mitte)

No Comments »

Nädal tagasi sain peatuda blogijaid ühendava liidu ideel ja umbes sama kaua kui postitusele tuli uusi kommentaare, püsis mõte peas. Seejärel lasin minna. Ma ei ütleks, et see oleks halb idee või ei huvitaks mind absoluutselt, aga puhtalt tuima ja mittehaarava meeleolu tõttu jäin ükskõikseks.

Seejärel sähvatas. 

Jäi mulje, et teema on põhiliselt selles kinni, et pooled arvavad, et neile pole liitu ja mainekujundust vaja ja pooled arvavad, et liituda võiksid eelkõige need, kes teenivad blogiga reaalselt igakuist sissetulekut. Parandage mind, kui eksin. 

Seaduslik pool seaduslikuks pooleks, sest kõik mis on paberil juba kirjas, poleks vaja ehk uuesti üle kirjutada. Kui juhtub, et seadused jäetakse täitmata või rikutakse, siis pakun, et selleks on võimaluse korral muud ametiasutused, kelle tööks on järelvalve või midagi kolmandat.

Ma olen jätkuvalt arvamusel, et väga palju on seda, mida ei anna paberile määrida. Need kirjutamata reeglid, mis teeksid koosolemise mõnusaks, aga mittetäitmise eest vangitrellide taha ei saadeta. 

Ja ehk on hoopis nii, et mina ei näe blogijaid kui konkurente, kes kaklevad viimase blogileiva eest justkui muud toitu enam pole. Samas ei näe ma blogijaid isegi kui suurt kampa mega häid sõpsu-sõbrannasid, kes üksteisele patse punuvad. 

Kellena siis?

Ma ei tea, noh, võibolla siis blogijate liidu liikmetena?

Liikmetena, kes abistavad algajaid-alustajajaid blogijaid alates sellest, kuidas luua meeldiv taust blogi lugemiseks kuni selleni, millest soovituslikus korras kirjutada.

Liikmetena, kes panevad pahaks (teevad ettekirjutuse, laidavad maha jne), kui üks blogija närib paar aastat teise blogija kõri kallal.

Liikmetena, kes võimaluse korral juhivad tähelepanu postituse ebaseaduslikkusele, kirjavigadele, tõstavad esile sisukad kirjatükid, uued üritajad, vahvad leiud.

Liikmetena, kes jagavad omapoolseid oskusi teatud aladel (jap, blogileib ei saa jätkuvalt otsa!).

Ja nii edasi.

Kui keegi nüüd ütleks, et temal poleks ometi mitte mingisugust osa blogijate liidus, siis mina ei usuks. Ma olen isegi üsna laisk ja järjepidamatu, aga oleksin heameelega valmis aitama kaasa liidu loomisel, üritustel osalemisel (kasvõi siit mägede kauguselt) ja jagama suurima heameelega enda oskusi ... (sisesta mu oskus, millest oled huvitatud). 

Ma nüüd ei teagi, see läheb vist ikkagi sinna "omadega ei nussita" paragrahvi alla. Me ei pea olema parimad sõbrad, aga me ei pea ka käsi plaksutama kui meile ebameeldiv kaasblogija satub rünnaku alla. Isegi mitte siis kui ta on selles kaudselt süüdi. 

Mitte keegi ei keela mul unistada ja sellepärast ütlen, et blogijad võiksid kokku hoida juba selle tõttu, et koos oleme tugevamad ja targemad. Unistan, et meil oleks parem läbisaamine ja tahe rääkida ebameeldivused omavahel näost näkku, mitte raiuda klaviatuuri pooleks, et tõestada oma õigust. Omade kallal võtmine on üüülinõme (jah, veits kahepalgeline mu poolt), aga veel nõmedam on see, kui me hoia kokku, kui blogijaid on keegi kolmas ründamas.

Vot nii. Võite minuga arvestada.




Sunday, March 03, 2019

Eba ja blogija Jansa

12 Comments »

Peale selle kui kolisin enamiku materjaliga Instagrami, siis näen, et blogi ongi jäänud pigem mu enda päevikuks ja enamik melust-elust toimub Facebookis ja Instas. Mineviku-Jaanika oleks ehk kurb olnud kehva tagasiside üle blogis, aga hetkel ei oska suurt seisukohta võtta. Blogger ütleb, et blogi saab keskmiselt 12 k vaatamist kuus, et päris omaette ma siin ikka pole.😀 Ilmselt ei teki arutelu, võin pakkuda.

Ahjaa, ma tahtsin tegelikult blogiauhindadest rääkida. Ma ei tea, kas olen ainsana infosulus, aga see, et osalemiseks registreerimine on avatud, tuli mulle üllatusena. Eelmistel aastatel tundus üritus juba enne algamist tunduvalt tormilisem. Kas tegemist on uue strateegiaga, millest räägib Marimellide viimane postitus ja Paksukese intervjuu Mari-Leenuga?

Teate, Mari-Leenu EBA teemaline kirjatükk on üks parimaid, mida olen lugenud ja hästi tore on tutvuda ta tasakaaluka küljega. Kuidas nüüd teha ennast paremini arusaadavaks - mitte, et ma ei arvanud, et tal seda poleks, pakun, et läbi blogi ta on pigem andnud rõhu teistele omadustele. 

Ütleks, et ootan põnevusega, kuidas läheb EBA viies aasta käima. Väga!























Oeh, mis mälestuste rada ehk pildid blogi esimesest aastast (ja mõelda vaid, kui palju viitsisin pildistada. Praegu teen enamik pilte telefoniga, aga see pole see!).💛💛💛

Kui te oleksite nüüd kenasti armsad, siis palun kirjutage mulle kaua olete siin käinud ja ka näiteks miks. In Love in Ljubljana blogi saab suvel lausa kuue aastaseks. Just 2013 juulis kui kolisime perega meie esimesse Ljubljana korterisse ja sealt sai omamoodi alguse meie lugu Sloveenias. Jah, enne seda on tegelikult põnevamad seiklused, aga jäädagu need siis eellugudeks.

Hmm, vaatasin EBA kategooriaid ja väga tahaks end sobitada "elu välismaal" alla, kuigi jah, tunnen, et olen üsna kesiselt kirjeldanud siinset elu. Muuseas mu Instagramis lugudes on hetkel üleval traditsioonilise Sloveenia juubeli tähistamine ja see oli mulle esimene kord osaleda. Õhtu lõpuks toodi mind ka traktoriga kodu ukse ette ja järgmisel päeval (ehk täna) sain magada kella kaheni päeval tänu imelisele abikaasale. Viimane ei kuulu traditsioonile kohalik peremudeli hulka. 😂