Sunday, November 03, 2019

Koduse mampsi nipinurk

No Comments »

Mul on õnnestunud koduse emana veeta mitmeid aastaid ja, kuigi mõnedki korrad olen tundud end ebamääraselt kasutuna, hoidsin mõtet - mitte igaühel pole sellist võimalust. Olen elanud ka teises pooles kui ema, kes peab minema esimesel võimalusel tööle ning südames valin alati võimaluse pühenduda ennast mõneks ajaks perele, kodule ja puhtalt iseendale.

Mitmed mu sõbrannad ja tuttavad on leidnud koduse eluga hobi, mida laste kõrvalt harrastada ja läbi aastate seda harrastades saanud lisa sissetuleku. Esimesena tuleb meelde fotograafia. Kuigi hobifotograafidel on sama hea kuulsus kui blogijatel (täna haarasin kaamera, homme teenin sellega leiba), on mul siiralt usku pühendumisse ning enda oskuste arendamisse läbi praktiseerimise.

Sloveenias ma pole suutnud tööle hakata fotograafina, sest turg pole minu kandis see, mis oleks mu jaoks Eestis. Läbi aastate olen pakkunud tasuta sessioone ja isegi neist on loobutud - sloveenlased pole lihtsalt ilupiltide lembelised. Vähemalt mitte maaregioonis, kus elan.

Sellegipoolest olen suutnud läbi fotograafia, maalimise ja looduse nautimise hoida koduse emana pea üle lainete ning mitte tunda nagu upuks igavasse rutiini. Hoopis teised lood sündisid minu tööle minekuga ja hetkel tunne suurt puudust sellest, et kodus oleksin ainult mina ja karvased elukad ning vaikus ja rahu.

Sellegipoolest - kui sa tunned südames, et sinus tärkab huvi pilte teha, teha neid kasvõi iseendale ja kolmele fännile, kes sind instagramis jälgivad, siis mõtled õiges suunas. Vaja on ainult tegutseda ja siinkohal tulen appi. Natuke nõu, natuke pilte ja inspiratsiooni leida endas soon harrastada hobi igapäevase loomaaia kõrvalt.



#flatlaystyle

Flat lay style ehk korter lamamisstiil nagu google kenasti tõlkega abistab, tänks!😀 Ok, ma ütlen siis tasapinna pildistamine. Nimetatud stiili võrdleksin sellega, kui sul on külmkapp tühi ja pead olemasolevatest söökidest toidu valmistama. Minu silmis väga vahva ja mõtlemist avardav, sest tahes tahtmata pead ise looma sellest, mis sulle antud on.

Sama on ka pildistamisega. Sa ei pea minema poodi ja ostma lisaks vajalikke elemente. Ei! Mõtle, mis võiks olla pildistatav objekt ja, millised võiksid olla aksessuaarid sinna kõrvale. Lilled vaasis, lilled potis, lapse helmed, su enda ehted, ehtekarbikesed, käterätikud, küünlad ja nende alused, linikud, värvilised kommid, puuviljad, nöörid, paelad, jõulutuled, laternad, raamatud jne. Kui tundub, et lisadest jääb kodus puudu või ei leia õigeid, mine õue ja otsi sealt. Järgmine kord kui lähed lapsega poodi või jalutate koos lasteaeda, nopi kive, lehti, kuivanud lilli või heina, ehk saad isegi mõne lilleõie kaasa haarata. 

Kõige parem koht pildistamiseks on eelkõige seal, kus tuleb valgus ja, kui sa ei pildista õues, siis soovitan minna aknalaua lähedale ja halli ilma korral lükka aknalt kardinad eest. Igav põrand? Ei ole viga, maha saad panna nii linikuid kui ka käterätte ning üheks minu lemmikuks on puidust lõikelauad. Eriti kui need kombineerida köögirätikutega. 

Nüüd võid jõuda selleni, et sul pole kaamerat. Kõik on hästi, enamik pildid teen ma kaks ja rohkem aastat vana telefoniga. Ok, kui sul telefoni kaamera on liiga nõrk, siis soovitan sahtlist võtta digikaamera - mina alustasin 12 aastat tagasi pildistamisega just väikese digikaga. 

Tasapinna pildistamisel on kõige olulisem nurk otse ülevalt alla, haarates kogu pildistatava objekti. Sealt edasi liikudes soovitan proovida pilti teha nii vasakult kui ka paremalt, lähedamalt ja kaugelt, haara rohkem detaile kui ka mahuta kõik alusele paigutatu pildile. Üks mu lemmikuid nurke on umbes 45-kraadine. 

Arvutis ja kaameraga pildistades, kasutan Lighroomi, aga telefonis on mu lemmik foto äpp VSCO ning lisaks kasutan ka Picsart, Snapseedi, Unfoldi, PS Expressi, Whitagrami. Foto äppe on tegelikult tohutult palju, aga vähemalt nende puhul saan kasutada võimalikult paljusid funktioone tasuta. Suureks abiks on ka Instagrami enda töötlus ning siin avaldan saladuse - filtri puhul ära kasuta seda maksimaalselt, sest 100% filter on enamasti liiga vänge ja jätab ületöötlemise mulje. 





Täna käisin pildistamas meie puukuuris, sest ideaalne taust on aksessuaarid on lausa omast käest. Enda ja ämma aiast noppisin värskeid lilli ja mõned ilusamad kuivanud heinad. Toast tõin raamatuid, maakristalle (mida lapsed suurima rõõmuga toas vaibal raiusid, oehh..), ühe puidust kasti ja küünlaid. 

Toa põrandal, puukuuris, kaevul, lastetoas, vannitoas, laual, laua all, töötoas, heina sees.. ilmselt on neid kohti veel, kus olen pildistanud ja, mis kõige lihtsam - kõik paigad on mu ümber ja ma ei pea ekstra kuhugi minema, et pildistada. Ainuke miinus kogu protsessi juures on kiire koristustöö, mida peale pildistamist teha, et väikesed näpud kallele ei kipuks.😚

Ja, kui juba pildistamiseks läks, siis pingil on mu vanad töökossid, kuhu viskasin raamatu pildistamisel kasutatud lilled ja näete kui vähe on vaja, et teha erinevaid pilte. 

Kui leidsite aega, et proovida pildistada ja olete eriti heas tujus, siis märkige pildid #aegiseendaleonoluline #jansanipinurk või miks mitte ka #korterlamamisstiil. 😆













Thursday, July 04, 2019

Te ilusad

1 Comment »

Jube on see elamise värk kui hakata juurdlema. Alustuseks istuda 9 kuud kitsas koikus ema kõhus, külg külje kõrval. Pikapeale hakkad harjuma kui kisutakse mõnusalt pehmelt asemelt. Seejärel õnnestub parima võimaluse korral jagada teiste inimestega eluaset - ühed jorisevad, teised lasevad vales kohas peeru ja kolmandatest ei hakka parem rääkimagi. Viimase ja kõige hullema juurde jõudes tuleb tõdeda kui raske on olla terve elu ühes nahas, samal ajal suutmata leida endas rahu olla just see, kelleks oled kasvanud.

Nõme värk, mis teha.

Mina kui 90ndate lõpu ja 2000 alguse nooruk tulen ajast, mil moes olid kõhnad naised, kes pigem meenutasid varateismelisi poisse. Olen jõudnud järeldusele, et ajastu populaarsus liigub selle järgi, mida on raskem saavutada. Sügaval nõukogude ajal kiideti siiski kosumist, mitte kondist keha - millist korralikku tööd andis varjuga üldse teha? Kui toit polnud enam defitsiit ja ümaraks söömine haruldus, liikusid kiidusõnad välimuse suunas, mis oli kui võrdusmärk tugeva tahte austamiseks.

See on minu teooria.

Kui sa polnud lameda kõhuga, siis sa olid paks. Kui sul polnud kitsas lame tagumik, siis taaskord - paks. Kirjeldused nagu vormikas või kurvikas olid ilusamad väljendid sõna kohta.. jah, ei midagi muud kui paks. Olgem ausad, nii kurvikas keha ja igatepidi lame keha on tihtilugu looduse küsimus, kus ei anna alati tahtejõuga vastupidist saavutada. Mul on hea näide otse perekonnast. Ühel mu tütardest, kel on linnumagu ja saab kõhu täis poolest võileivast, on palju rohkem pehmet kudet naha all, kui sellel, kes on meeletult laisk ja sööb vabalt sama suuruse portsjoni kui täismees. Muuseas see esimene kirjeldatu on tunduvalt aktiivsem. Pilti vaadates võiks aga kiita kõhnemat - no kus on alles tubli ja tragi neidis.

Rääkides perekonnateemal edasi, olen kogemuste najal jõudnud järelduseni, et päris jube on olla teismeline neiu, kes ei vasta standardile ja elada inimestega, kes on ääretult ebaõiglased. Ebaõiglased selles võtmes, et neil puudub igasugune piir, et mitte kommenteerida noore inimese väljanägemist. Mõistan, ajad olid teised. Paks oli paks ja kurvikas oli paks. Mõtlemine välimuse osas piiratud ja kõik  alles ees. Kurb on aga näha kui seesama neiu kannab nooruse komplekse aastaid endas ning kui ehk oleksid sõnad jäänud tulemata, ei hüppaks ta ühelt dieedilt teisele. 

Meil teistsuguse kehaga inimestel on omad lood. Alati pole kõige hullem olla suurt kasvu. Väikesed inimesed saavad samasugust soppa tunda nagu see on nende valik mitte kuuluda normaalsesse inimgruppi, kes ei ole kuskilt otsast liiga teistsugused. Ja nüüd ürita olla see, kes sa oled, kui pool elu oled pidanud kuulama sõnu, mis võivad tegijatele tunduda tühised ja ajada naerma, kuid sihtmärgil endal on ääretult ebamugav. 

Õnneks, ja seda on mul hulga rõõmsam kirjutada, oleme kõndimas uude ajastusse, kus on lihtsam olla teistsugune. Raamid on purunenud ja on lootust, et teistsugune välimus ei põhjusta inimestele eluaegset traumat. Siin on igaühel väike osa mängida ja mina võin lubada, et meie peres kaalu -või pikkusenalja ei tehta. Naljad, mis ajavad ainult tegijat naerma on niikuinii nõmedad. 

Ma ei tea, kuidas selline mõte mulle pähe hüppas, aga tegin Facebooki grupi, kus riidetööstuse silmis ebaproportsionaalse kehaga inimesed saavad jagada ideid, kust osta sobivaid riideid. Mõne päevaga on meid juba parasjagu kogunenud ja, kui leiad, et see koht võiks teilegi sobivad, siin ta on - EBANORMAALSELT ILUS.




Sunday, June 30, 2019

Just stop

No Comments »

Võtsin õkva arvuti välja, sest maailmas on liiga paljut, millest mitte arvata. Kui küsite, kas siia tuleb eksperdi hinnangut, siis nii ta on. 33 aastat elukogemust koos teooria ja praktikaga võib teha minust parema eksperdi kui 3 pluss kaks pinki nühkides. Ilus ju mõelda. 

Ma olen küll igatepidi tahaplaanile jäänud kõigega, mis on seotud blogimisega, aga salamahti siiski jälgin suunamudijate tegemisi ja toiminguid. Tore on näha, et elu justkui käib ja maailma pöörlemisse on kaasatud 45-kilosed täpselt samamoodi kui 100-kilosed. Sama eesmärgiga toituda ühe äärmiselt ebadekvaatse spordimehe kavade toel. Mis siis, et mul on kops üle maksa ja süda läbi kurgu tulemas kui keegi nimetab Orgu kava järgi toitumist. Tema toimetab edasi.

Ei teagi, kas asi võib olla selles, et inimestel on vaja pimedakoera, et praadida hommikuks peekonit ja muna või teha tomatiga (ekstra tervislik!) võileibu või hoopis ehk selles, kui ebaseaduslikult kavameister käitus Euroopa parlamendi valimistel. Võiks tegelikult mõelda, et vahva kui vahva oleks mees koos kavadega otse Brüsselisse lennutada ja loota, et mu postkast lõpetab Erik Orgu absoluutselt ebaolulise spämmi saamise. Kardan, et viimane jääb kõigest unistuseks ja las ta siis olla. Mudigu siin üksteist.

Mõnikord ma olen tibake hirmul. Kui ma näen sotsmeedia seinal alternatiivmeditsiini kummardajaid või kõiketeadjaid lapsevanemaid, kes lasevad kelguga liugu üle teaduse. Ja ma mõtlen. Mõtlen, et tänapäeva massides pole hullu kui toimib looduslik valik. Lõppude lõppude lõpuks jõuavad kõik soolapuhujate kliendid arstideni, sest kui on miski, mis on suurem kui hirm olla lollitatud ravimifirmade poolt, siis selleks on ehk hirm.. surra?

Ok ja nüüd edasi mu hirmudest. Ma tahan küsida, kas teie näete ka seda, kui ülemõistuse võtavad inimesed teemasid, millesse nad usuvad. Ometi mitte rääkides teemadest, mis pole olulised. Näiteks keskkonnahoid või taaskasutus või tarbimine, tootmine. Valige ainult üks. Ütleme, et mina hakkaksin võitlema selle poolt, et me kõik tarbiksime prügikastist leitud tooteid. Karjuksin häbi kõigile, kes ei nõustu määrima nahale kreemi, mille pooliku tuubi võis leida prügikonteinerist. Milleks jääda kreemi juurde. Poolik nutella purk. Küpsed banaanid prügikastist. Ma ausalt öeldes rohkem ei oska näiteid tuua ja liigun edasi.

Kui satun hätta ja ei oska arvata midagi maailma asjadest, üritan mõelda, mida mu vanaemad oleksid teinud. Vaesel nõukogude ajal, mil tõesti polnud midagi kuskil saada ja, kuidas nemaksid oleksid nõnda defitsiitses ajas käitunud leides prügikastist poolikuid tooteid. Teate, mu vanavanemad oleksid enne maha surnud kui võtnud äravisatud asju kasutusse. Vaatamata sellele, et näib nagu meil oleks lõpmatu pääs kõikvõimalikele andmetele, siis neil oli olemas selline kasulik tegur nagu kaine mõistus. Hallo, Helgi Sallo!

Tänu kainele mõistusele oleme meie siin ja taaskord olen hirmul, kas meil on seda vanaemade soont jääda infouputuses ellu ning mitte luua omi teooriaid. Pole üldse tore panna inimesed niigi raskuse alla ja sundida neile olema igas hetkes, igas vallas parimad ja mõistlikumad ja.. ja.. kuidas oleks hoopis sellega, kui alustatakse tootjate ja müüjate survestamist - või näen mina valesti, kelle kätes trumbid on. Okei, pole viga. Viskame toodetud kraami prügikasti ja teisest otsast korjame need sealt välja.

Sellegipoolest on tore, et on vastutust võtvaid müüjaid nagu Ikea, kes planeerib aastaks 2020 lõpetada ühekordsete toodete müümise. Mu vanaemad oleksid siinkohal vist 'meh' teinud, sest nõusid pidi igal aastaajal pesema ja kõrvavaha sai vabalt juuksenõelaga välja nokkida..