Thursday, July 04, 2019

Te ilusad

1 Comment »

Jube on see elamise värk kui hakata juurdlema. Alustuseks istuda 9 kuud kitsas koikus ema kõhus, külg külje kõrval. Pikapeale hakkad harjuma kui kisutakse mõnusalt pehmelt asemelt. Seejärel õnnestub parima võimaluse korral jagada teiste inimestega eluaset - ühed jorisevad, teised lasevad vales kohas peeru ja kolmandatest ei hakka parem rääkimagi. Viimase ja kõige hullema juurde jõudes tuleb tõdeda kui raske on olla terve elu ühes nahas, samal ajal suutmata leida endas rahu olla just see, kelleks oled kasvanud.

Nõme värk, mis teha.

Mina kui 90ndate lõpu ja 2000 alguse nooruk tulen ajast, mil moes olid kõhnad naised, kes pigem meenutasid varateismelisi poisse. Olen jõudnud järeldusele, et ajastu populaarsus liigub selle järgi, mida on raskem saavutada. Sügaval nõukogude ajal kiideti siiski kosumist, mitte kondist keha - millist korralikku tööd andis varjuga üldse teha? Kui toit polnud enam defitsiit ja ümaraks söömine haruldus, liikusid kiidusõnad välimuse suunas, mis oli kui võrdusmärk tugeva tahte austamiseks.

See on minu teooria.

Kui sa polnud lameda kõhuga, siis sa olid paks. Kui sul polnud kitsas lame tagumik, siis taaskord - paks. Kirjeldused nagu vormikas või kurvikas olid ilusamad väljendid sõna kohta.. jah, ei midagi muud kui paks. Olgem ausad, nii kurvikas keha ja igatepidi lame keha on tihtilugu looduse küsimus, kus ei anna alati tahtejõuga vastupidist saavutada. Mul on hea näide otse perekonnast. Ühel mu tütardest, kel on linnumagu ja saab kõhu täis poolest võileivast, on palju rohkem pehmet kudet naha all, kui sellel, kes on meeletult laisk ja sööb vabalt sama suuruse portsjoni kui täismees. Muuseas see esimene kirjeldatu on tunduvalt aktiivsem. Pilti vaadates võiks aga kiita kõhnemat - no kus on alles tubli ja tragi neidis.

Rääkides perekonnateemal edasi, olen kogemuste najal jõudnud järelduseni, et päris jube on olla teismeline neiu, kes ei vasta standardile ja elada inimestega, kes on ääretult ebaõiglased. Ebaõiglased selles võtmes, et neil puudub igasugune piir, et mitte kommenteerida noore inimese väljanägemist. Mõistan, ajad olid teised. Paks oli paks ja kurvikas oli paks. Mõtlemine välimuse osas piiratud ja kõik  alles ees. Kurb on aga näha kui seesama neiu kannab nooruse komplekse aastaid endas ning kui ehk oleksid sõnad jäänud tulemata, ei hüppaks ta ühelt dieedilt teisele. 

Meil teistsuguse kehaga inimestel on omad lood. Alati pole kõige hullem olla suurt kasvu. Väikesed inimesed saavad samasugust soppa tunda nagu see on nende valik mitte kuuluda normaalsesse inimgruppi, kes ei ole kuskilt otsast liiga teistsugused. Ja nüüd ürita olla see, kes sa oled, kui pool elu oled pidanud kuulama sõnu, mis võivad tegijatele tunduda tühised ja ajada naerma, kuid sihtmärgil endal on ääretult ebamugav. 

Õnneks, ja seda on mul hulga rõõmsam kirjutada, oleme kõndimas uude ajastusse, kus on lihtsam olla teistsugune. Raamid on purunenud ja on lootust, et teistsugune välimus ei põhjusta inimestele eluaegset traumat. Siin on igaühel väike osa mängida ja mina võin lubada, et meie peres kaalu -või pikkusenalja ei tehta. Naljad, mis ajavad ainult tegijat naerma on niikuinii nõmedad. 

Ma ei tea, kuidas selline mõte mulle pähe hüppas, aga tegin Facebooki grupi, kus riidetööstuse silmis ebaproportsionaalse kehaga inimesed saavad jagada ideid, kust osta sobivaid riideid. Mõne päevaga on meid juba parasjagu kogunenud ja, kui leiad, et see koht võiks teilegi sobivad, siin ta on - EBANORMAALSELT ILUS.




Sunday, June 30, 2019

Just stop

No Comments »

Võtsin õkva arvuti välja, sest maailmas on liiga paljut, millest mitte arvata. Kui küsite, kas siia tuleb eksperdi hinnangut, siis nii ta on. 33 aastat elukogemust koos teooria ja praktikaga võib teha minust parema eksperdi kui 3 pluss kaks pinki nühkides. Ilus ju mõelda. 

Ma olen küll igatepidi tahaplaanile jäänud kõigega, mis on seotud blogimisega, aga salamahti siiski jälgin suunamudijate tegemisi ja toiminguid. Tore on näha, et elu justkui käib ja maailma pöörlemisse on kaasatud 45-kilosed täpselt samamoodi kui 100-kilosed. Sama eesmärgiga toituda ühe äärmiselt ebadekvaatse spordimehe kavade toel. Mis siis, et mul on kops üle maksa ja süda läbi kurgu tulemas kui keegi nimetab Orgu kava järgi toitumist. Tema toimetab edasi.

Ei teagi, kas asi võib olla selles, et inimestel on vaja pimedakoera, et praadida hommikuks peekonit ja muna või teha tomatiga (ekstra tervislik!) võileibu või hoopis ehk selles, kui ebaseaduslikult kavameister käitus Euroopa parlamendi valimistel. Võiks tegelikult mõelda, et vahva kui vahva oleks mees koos kavadega otse Brüsselisse lennutada ja loota, et mu postkast lõpetab Erik Orgu absoluutselt ebaolulise spämmi saamise. Kardan, et viimane jääb kõigest unistuseks ja las ta siis olla. Mudigu siin üksteist.

Mõnikord ma olen tibake hirmul. Kui ma näen sotsmeedia seinal alternatiivmeditsiini kummardajaid või kõiketeadjaid lapsevanemaid, kes lasevad kelguga liugu üle teaduse. Ja ma mõtlen. Mõtlen, et tänapäeva massides pole hullu kui toimib looduslik valik. Lõppude lõppude lõpuks jõuavad kõik soolapuhujate kliendid arstideni, sest kui on miski, mis on suurem kui hirm olla lollitatud ravimifirmade poolt, siis selleks on ehk hirm.. surra?

Ok ja nüüd edasi mu hirmudest. Ma tahan küsida, kas teie näete ka seda, kui ülemõistuse võtavad inimesed teemasid, millesse nad usuvad. Ometi mitte rääkides teemadest, mis pole olulised. Näiteks keskkonnahoid või taaskasutus või tarbimine, tootmine. Valige ainult üks. Ütleme, et mina hakkaksin võitlema selle poolt, et me kõik tarbiksime prügikastist leitud tooteid. Karjuksin häbi kõigile, kes ei nõustu määrima nahale kreemi, mille pooliku tuubi võis leida prügikonteinerist. Milleks jääda kreemi juurde. Poolik nutella purk. Küpsed banaanid prügikastist. Ma ausalt öeldes rohkem ei oska näiteid tuua ja liigun edasi.

Kui satun hätta ja ei oska arvata midagi maailma asjadest, üritan mõelda, mida mu vanaemad oleksid teinud. Vaesel nõukogude ajal, mil tõesti polnud midagi kuskil saada ja, kuidas nemaksid oleksid nõnda defitsiitses ajas käitunud leides prügikastist poolikuid tooteid. Teate, mu vanavanemad oleksid enne maha surnud kui võtnud äravisatud asju kasutusse. Vaatamata sellele, et näib nagu meil oleks lõpmatu pääs kõikvõimalikele andmetele, siis neil oli olemas selline kasulik tegur nagu kaine mõistus. Hallo, Helgi Sallo!

Tänu kainele mõistusele oleme meie siin ja taaskord olen hirmul, kas meil on seda vanaemade soont jääda infouputuses ellu ning mitte luua omi teooriaid. Pole üldse tore panna inimesed niigi raskuse alla ja sundida neile olema igas hetkes, igas vallas parimad ja mõistlikumad ja.. ja.. kuidas oleks hoopis sellega, kui alustatakse tootjate ja müüjate survestamist - või näen mina valesti, kelle kätes trumbid on. Okei, pole viga. Viskame toodetud kraami prügikasti ja teisest otsast korjame need sealt välja.

Sellegipoolest on tore, et on vastutust võtvaid müüjaid nagu Ikea, kes planeerib aastaks 2020 lõpetada ühekordsete toodete müümise. Mu vanaemad oleksid siinkohal vist 'meh' teinud, sest nõusid pidi igal aastaajal pesema ja kõrvavaha sai vabalt juuksenõelaga välja nokkida..




Monday, April 22, 2019

Vaesed ajad

No Comments »

Ajad võivad muutuda, aga vastus küsimusele, mida soovin Eestist külakostiks jääb samaks - läti küpsist, soome šokolaadi ja eesti leiba! Tegelikult kommi-šokolaadi osas ei anta mulle suurt otsustusvõimet, sest Igor on pähe võtnud, et mitte ükski magus ei maitse paremini kui Kalevi tehtud. Las olla. Mulle jäävad alati Selga küpsised ja must leib. Võimaluse korral ka pudruhelbed.

Pealelõunat leidsin mõnusa vaikuse hetke ja siin ma nüüd kirjutangi. Arvuti kõrval on tass kohvi ja pakk Selgat ning ainult üks samm ideaalusest, kui pesumasin otsustab üürgamise lõpetada. 

Ma armastan Selgat! Selga on suurepärane otse pakist näksimiseks kui ka maailma parimateks küpsisetortideks. Viimane on üks põhjuseid, miks ootan suurima rõõmuga seda kingituseks kui keegi vähegi Eestist suuna siiapoole toob. Miskipärast tehakse siinmail kandilistest küpsistest ainult "butter cookies", mis muutub kreemi vahel mudapehmeks.

Kas ma just küpsistest tahtsin rääkida, aga vähemalt tõid nad mu blogisse kirjutama. Teate, kunagi olid ajad, mil pakk Selga küpsist oli minu suurim maiusroog kahel põhjusel. Esiteks see maitses hästi ja teiseks oli see üks väheseid rõõme, mida lubada sain. 

Aasta oli 2006 kui minu terve kuu elamisraha oli umbkaudselt 200 eurot. Taban end mõttelt, et raha väärtus ja hinnad poes olid teised, aga kõigele vaatamata oli ka siis antud summa häbiväärselt väike. 

Peaksin alustama algusest, et kogu summa ei kulunud kõigest riietele ja söögile, vaid selle eest maksin üürigi. Umbes 2/3 summast siis. Ülejäänud oli kõik, millega pidin täitma enda kõhu, leidma hilbud endale ja lapsele selga ning ostma ka mähkemid ning rpa-d. Need olid päris vaesed ajad meil, kuid ometi ei mäleta et oleksin ennast kunagi tundnud augus. Sõin tunduvalt vähem, jahtisin soodukatel odavamaid kaupu ja kaltsukatest paremaid saake kui nüüd poest leian.

Praegu on meil 15 aastat vana auto ja maja, mis tahab, kas kapitaalset remonti või parem isegi täielikku lammutust ja nullist alustamist. Kehitan õlgu ja ütlen, et ma ei tunne end vaeselt. Tunnen, et saan lubada endale piisavalt ja, kui on, midagi, mida meie rahakott katta ei suuda, siis lükkan unistuse tulevikku. Kõige halvem, mis juhtuda võib on see, et muudan meelt ja ei tahagi enam.

Meenutan, et kõige halvemad ajad mu jaoks olid hoopis need, kui üritasin materiaalsete asjadega tõsta enesehinnangut või ehitada mingit pilti enda ümber. Raiskasin meeletult raha ja olin ilusate asjdega õnnetum kui varem.

Ei saaks öelda, et olles piiratud vahenditega, suudan olla pilvepiiril õnnelik. Ma armastan reisimist ja vaesematel aastatel polnud mul võimalik koduriigist kaugemale minna. Isegi kodumaal reisimine käis üle jõu. Need hetked olidki kõige raskemad. Jumal tänatud, et siis polnud Facebook veel levinud ja ei tekkinud võimalust sotsiaalmeedia vahendusel kadedusest pooleks minna. 

Ja kadedust oli mul siis piisavalt! Mida noorem olin, seda rohkem ajas materiaalsus roheliseks. Ilusad asjad ja raha ei anna enam samaväärset tunnet kui näiteks näen eluga rahulevaid inimesi. Enesekindlus, oskused, teadmised, rahumeelsus, õiglus, väärtused. See pole küll enam nii rohekas tunne, vaid pigem tekitab trotsi ja usku, et minagi suudan kaugemale jõuda. 

Aga elagu Selga küpsised! Sain ajas tagasi rännata ja mõelda ajale, mida olen siiani ehk piinlikkuse või kurvameelsusega meenutanud. Nüüd näen aga paljut teisiti. Mul olin mina ja rahu ja olin õnnelik. Veidi vaene, aga üsna õnnelik.