Sunday, April 21, 2019

Värdjas ahv

No Comments »

Kes oleks võinud teada, et päikesepaistelistes kenades päevades võivad peituda avastusi, mis kujundlikult teevad kauni ilma halvaks. Ma ei oska rohkem öelda, kui vaid, et teema on nõnda segane, et mul ei jäänud muud üle kui sellest blogisse kirjutada.

Ei, see pole sopaka järg, aga täpselt-umbes kõlas vestlus minu ja Igori vahel.

--------------------------

Naerupahvakas.

"Kas sa tead, et sul on vuntsid?" küsib Igor.

"Misasja?"

"Päris tumedad veel teised," vastab abikaasa ja jätkab: "Tule lähemale, ma teen pilti!"

-------------------------

Olles teadlik, et mul on mingisugused heledad ja pea nähtamatud vurrud ülahuulel on loomulik, sest nägu pole täiesti karvutu ala. See, mis mulle telefoni ekraanilt vastu vaatas oli kõike muud kui "nähtamatu" või "olematu" või "märkamatu karvakasv".

Minu soov pole kõlada dramaatilisemalt kui kogu olukord välja nägi ning selletõttu võin kindlalt öelda, et tormasin nagu tuulispask tuppa. Otsisin kapist peegli ja läksime kahekesi akna alla paremasse valgusesse.

Kui pildilt nägin tumedaid vuntse, siis peegel ütles, et olukord on täiesti kontrolli all ja viimane asi, mida teha on liigselt erutuda. 

Keda uskuda?

Asetasin peegli voodi äärele ja liigutasin sõrmede vahel ülahuult. Sa vana kurjam! Valgus teeb teatud nurga alt oma töö ja kui vaadata otse peeglisse, siis näib mulje absoluutselt parem kui reaalne olukord. 

Te ju olete näinud üsna rohkete vunsudega naisi, kes panevad mõttele, kas nad tõesti ei näe tumedaid karvu?

Vastus on jah! Võib juhtuda, et nad tõesti pole teadlikud vuntsidest. Keset nägu!

Mul on alates pubekaeast olnud võimalus hõisata tasase karvakasvu üle, kuid tundub, et vanus või hormoonid või geneetika on oma tööd teinud. Tere, pintsetid ja tulevikus ilmselt ka vuntside vahatamine!

Lugusid lastelastele. Ükskord kui teie vanaema poodi läks ja pidi enne sõitu vuntsid eemaldama. Tänusõnad vanaisale.
















Monday, April 01, 2019

Magnooliasadu minus

No Comments »



Istun vaikses köögis oma lõpetamata ülikooliharidusega ja kirjutan postitust, kuhu võivad sattuda paar piinlikku grammatilist viga. Veelgi piinlikum on ehk see, et mul puudub igasugune häbitunne saavutatu üle nagu oleksin isegi uhke või nii.

Uskumatu tegelikult. Pool lapsepõlve unistasin ideaalse elu saavutamisest ja gümnaasiumi lõpuklassis uskusin kõige võimalikkusesse rohkem kui kunagi. Ideaalsus oli see, mis polnud kunagi käegakatsutav, vaid alati tulevik. Tulevik polnud aga kunagi käes, vaid alati homme. 

Keegi ei andnud mulle eluõpetust teemal juhuslik vedamine või seletanud lahti õnne mõistet. Ehk kuulsingi, aga lasin mööda. Õnne võisin parimal juhul kirjeldada vedamisega, mis pole seotud raske töö ja higi valamisega. Lisaks ma ei olnud näinud, et minu õuele see va õnn oleks niisama jalutanud. Minu jaoks on õnne parim kirjeldus hoopis läbi ellujäämise ja viimase raasu eest võitlemisega. 

Mis siis, et kannatlikkus pole mu tõmbenumber. Aeg on siiski kannatust andnud ja õpetanud kasvõi läbi ebaõnnestumise, et pole vaja tormata. See, mis oli eile tõde, pole enam homme sama. Minu kogetud ümmargune maakera on kellegi teise jaoks justnimelt lapergune pannkook-Maa. Mõlemis on ühesugune kogus tõde ja liigset enesekindlust olla kõiges kindel.



Viimased nädalad on olnud katastroofsed mu enesekindlusele. Isegi mitte halvas mõttes, vaid see, kuidas olen pidanud tõmbama kopsud õhku ja tunnistama, et minu maailma-pilt on tibake tagurpidi, võttis jalgealuse keerlema. 

Pahad pole alati pahad ja head pole head. Parim kokkuvõte kogu loost. 

Eneselegi üllatavalt otsustasin proovida edaspidi kasutada elus strateegilisi lükkeid. Ma olen tõeline siirusepomm olnud. See on väsitav. Olla avatud kõigele ja kõigile. Otsus võis tegelikult sündida energiapuudusest ja vajadusest teha targemaid valikuid. Näiteks inimeste osas, näiteks selles palju valin igapäevaseid koormaid, näiteks selles, kellele jagan väärtusliku aja viimaseid riismeid. 

Päris mõnus hakkas. 

Sellegipoolest kuhugi peitu ma ei poe. Mõistlikus kogus saab paljut nautida. Võtame või antud postituse. Või seda, et õhtu viimased tunnid lähevad filmile, mida vaatame kolm päeva järjest. Uni, noh! Või seda, et peaks hakkama planeerima telgireisi Ungarisse. Sorri, Horvaatia, mitte sel aastal!

A mida teie teete? Mis on teie kevade värske mõte? 







Saturday, March 23, 2019

Head ja natuke sopased

8 Comments »

Nädalaid ja võimalik, et isegi kuid tagasi saatis sõbranna mulle e-raamatu faili ja soovitas mul see kindlasti läbi lugeda. Mida oleksingi tol hetkel teinud ja mitte lõpetanud enne kui viimane lõik on läbitud, sest nüüd ma tean, et tegemist on meeldivalt huvihoidva kirjatükiga. Aegu tagasi aga ei avanud telefon faili ja sinna ta jäi.

Poleks B. uurinud kuidas mulle raamat meeldis, poleks ma üritanud seda uuesti avada. Seekord arvutis ja täiesti õnnestunult sai iBooks ülesandega hakkama. Tere, "The Wife Between Us"! Sa olid hea, ootamatu pöördega ja kuigi lõpp jäi minu meelele lahjaks, tekitasid huvi otsida e-raamatukogust järgmist raamatut. Võit omaette.

Ühelt romantikalt teise hüpates õnnestus mul maanduda järgmistel. Valisin alustuseks tasuta raamatuid, et mitte krediitkaarti koormata ja, kuigi silmad põlesid vana hea Sherlock Holmes' suunas (iBook' raamatukogus absoluutselt prii), siis hing ihkas põlevaid suhteid, armastust ja uusi lugusid.

Hetkel on mul kerge muie suul, et arvasin leidvat häid JA tasuta raamatuid. Kuigi üldsegi ei kahtle, et see oleks võimalik, sattusin kerge vaevaga hunniku "sopakate" peale. Kiiret seletust tehes võin öelda, et "sopakas" on ülikooliaegselt sõbrannalt laenatud väljend raamatute kohta, mille puhul on autoriteks näiteks Barbara Cartland. Kui vajate paremat põhjendust, siis samasse kategooriasse võib minu silmis vabalt suunata ka bestselleri 50 varjundit ja kõik ta järglased. 

Ei, "The Wife Between Us" pole sopakas, aga järgmised kaks raamatud, mille absoluutselt diagonaalis läbi lugesin, olid. Te võite aimata, kuidas algas lugu, milline oli sisu ja isegi lõpu teadmiseks pole vaja selgeltnägijate abi otsida. Sopakas on ühtemoodi läbiva tooniga ja kõige olulisem oleks rõhku panna raamatu kergusele tänu millele on see võimalik kasvõi ühe hingetõmbega sisse ahmida. 

Ärge saage minust valesti aru. Ka sopakal on oma aeg, koht ja fännid. Näiteks kasvõi mu sõbranna, kes on kõike muud kui lihtsameelne neiu - hoopis vastupidine. Enesekindel, intelligente ja äärmiselt hurmav naine. Parima seletuse võin vabalt laenata filmide näol. Võime nautida "American Pie" kõiki osi ning naera end pooleks "Mean Girls" filmi vaadates, kuigi enamik ajast samalaadne žanr ei kuulu lemmikute alla.

Kes tahaks aga sopakatest rohkem teada, siis palun. Jaanika sulest on sündimas eestilaadne armastuseteemaline raamat, milles leidub äratundmist otse meie elust ja teinekord ehk ka meie fantaasiatest. Head lugemist!

------------------------------------------

Uskumatu, et olin jätkuvalt end leidmas päev-päeva järel Konsumi kassast, mis oli ühteaegu mu vangistus kui ka vabastus. Poleks ma pidanud töötama varahommikust hilisõhtuni, et maksta kõikide arvete eest, mida mu invaliidist vanemad tekitasid, oleksin läinud ülikooli, leidnud end vahetusõpilasena Pariisist ja kogenud nii palju huvitavat, mida maailm pakub. 

Aga ei, siin ma olin. Sai saia järel, Karumsi kohukesed ja Tartu limonaad. Piiks-piiks, siin on teie arve - viis eurot ja 30 senti. Kiire aitäh ja palun, mida enda suust laususin klientidele, tuli väga harva kui mitte eales vastuseks. Tundsin end kui lõksupüütud karvapallist jänesepoeg, kes üritas küll südames ebaõiglusele vastu võidelda, aga sama oli leppinud saatusega, millega näis mõttetu kakelda.

Hõõrusin poolsuletud silmi valutavaid põlvi ja jõudsin vaevu mõelda kõikidele täitmata kohustusele, mis on peale tööpäeva lõppu, kui saabus järgmine klient. 

Oli vaikne õhtu, mis näis viivu lohutusena peale kiiret päeva kassas. Esimest korda tänase õhtu jooksul õnnestus mul kuulda viisakat tervitust ja peale seda, kui mu käsi oli haaranud kallimat sorti veinipudeli lindilt, tõstsin pilgu ning minu ees seisis laia naeratusega noormees. 

"Palun vabandust, ma loodan, et ei ehmatanud teid! Mulle näis, et olite mõtetega rännanud kaugemale kui see pood siin," lausus meeldiva välimusega noormees, samal ajal pakkides kaupu kotti kui olin selle läbi piiksutanud. 

Tundsin, et mu keha on läbimas välgunool, mis jättis punase jutina märgi mu varvastest kuni juuksepiirini ning vaevu suutsin kangestunud huultelt vastata: "Pole midagi."

Suureks abiks polnud ka see, et ta näis olevat mind väga pingsalt jälgimas, kui asetasin ta ette värkselt kaalutud lõhetüki. Ma ei oska isegi öelda nüüd, kas mu kaitseingel oli abiks, sest vähegi teises olukorras oleksin talle järgmise ostu ulatanud üsnagi värisevate kätega. Iga ta pilk täitis mu keha sooja surinaga ja samal tekitas meeldivat enesekindlust nagu oleksin teeninud taolise põhjaliku tähelepanu igalt poodi saabuvalt kliendilt. 

Ta pidi olema eriline.

"Ma tean, et see võib sinu jaoks ootamatu olla ja olgem ausad, ka mina ei käitu taoliselt iga kell," ütles noormees arglikult poekoti poole suunas vaadates. Tõstes pilku ta jätkas: "Te näite olevat äärmiselt huvitav neiu ja ma tahaksin teid rohkem tundma õppida."

"Mind?" vastasin ootamatu kõrgendatud tooniga.

Noormehe pilk näis mu pilku põletavat ja mulle tundus, et esialgne häbelikkus oli temas kadunud.

"Ma oleksin ääretult õnnelik, kui võiksin viia teid peale tööpäeva lõppu Pierre' maailma parimat tomatisuppi sööma või Crepp' pannkooke maitsma või kurjam, võime kasvõi Statoilist kabanossid kaasa haarata."

Enne kui jõudsin talle lühidalt kirjeldada oma tihedast päevast, mis kahjuks ei lõppe isegi Konsumi sulgemisega, sest pean minema koju ja vaatama, et mu vaevalt liikumisvõimega invaliidist vanemad on kenasti voodisse jõudnud, jätkas ta juttu.

"Ma käin kiirelt läbi MyFitness jõusaalist ning täpselt kell 23.00 on mu Porsche (aitäh, S.) pargitud esiukse kõrval paremas reas ning kindlalt teid ootamas. Muud pole vaja teil öelda, kui ainult "jah"."

"Jah!" libises kergelt mu huultelt. 

Ta jäi mind hämmastunud muigega vaatama, maksis arve eest ja täpselt sama kiirelt kui oli saabunud, ta lahkus.

Laususin vaid omaette õrna hääletooniga: "Kristiina, mida sa oled teinud?!"

----------------------------------------------------

Lugesite esimest peatükki raamatust "Kristiina, mu arm". Ma ei tea, kas järgmisi peatükke järgneb, aga kui ma oleksin instagramis, siis raudselt paneksin hääletusele. Seniks võite soovitada huvitavaid raamatuid mulle, insipratsiooniks või nii. Mina tänan.