Tuesday, November 13, 2018

Kui loomasõbrad kaklevad

No Comments »

Täna ärkasin ülivara nagu ka mõni teine päev. Vedelesin voodis edasi ja ootasin, et pere jalust haihtuks ning avastasin end lugemast loomasõprade suuremat sorti kismast. Ausõna see oli kui kopeeritud Jeffree Stari ja ülejäänud sotsiaalmeedia tülidest, kus üks ütleb üht, teine teist ja tõde on hoopis midagi kolmandat.

Mõni ehk teist luges lähemalt Kassisõprade adminni postitust, Heiki Valnerit ja jumal teab veel kelle mõtteid sama teema osas. Peaosas tänaval elav äärmiselt valusa väljanägemisega emane kass, kel on lõualuu nõnda paigast, et see näib otsast kukkuvat, igal hooajal uus pesakond ja nõnda on ta omapäi olnud 3-4 aastat. Edasi tuleb sada erinevat juttu, kuidas korjati kassile raha enne kui ta tänavalt võeti, keegi ütleb, et raha korjati isiklikeks eesmärkideks, keegi teadis rääkida, et kassi ei antud raha korjavale inimesele, kuna ta oli liiga ülbe, ei aidanudki ise püüdagi, siis eraldati äsja poeginud emalt lapsed ja viidi need Viljandisse.. Igatahes üks kohutav möll, kus üks osalistest on andnud loo politseisse ja kohtusse.

Mulle jäi silma see väide, et vabatahtlikud kasutavad tihti eriti räämas loomi, et korjata suuremaid summasid annetuste näol. Mida jubedam seis, seda lihtsamalt avanevad ka rahakotirauad ja olgem ausad - kõige koledamate juhtumite näol ongi vaja suuremat summat, et loomale piisavat abi pakkuda. Samas olen märganud, et inimesed on siis ka rohkem raha saatnud kui vaja läks ning ülejäänud pannakse kõikidele teistele abivajajatele või igapaäevaseks ülalpidamiseks, mis pole temp mitte odav. Minu jaoks on see kõik väga loogiline.

Jamaks läheb lugu siis, kui ühe looma kallale asuvad mitmed inimesed ning ma näen, et vabatahtlikkus võtab ootamatult ebameeldiva pöörde. Antud loo puhul jäi õhku mitu küsimust ja minu jaoks oli nõmedaim see, miks tõusid paljud tagajalgadele, kui üks inimene võttis kassi terveks saamise enda kanda ja kogus selleks ka raha. Oleksid nad lasknud ühel tegijal töö lõpetada, poleks kogu tralli toimunudki. Kurb! Kogu abistajate kogukond lõheneb sajaks, sõimatakse üksteist, blokitakse kõikvõimalikest kanalitest, antakse kohtusse ning loo lõpuks unustatakse, MIS oli nende algne eesmärk - loomade abistamine.

Mis seal salata, loomasõbrad on teinekord tiba veidramad kui enamik. Üks neiudest, kes hakkas minu neljale leitud kassipojale annetusi koguma oli kuldse südamega, kuigi samas äärmiselt konfliktne. Ta keelas mul tulla sinna kasside gruppi, kus ta raha korjas, sest inimesed on väga kurjad ja kargavad selga. Lähen mina vaatama, kõik okei. Sain ka selle eest temalt kurja sõnumi, miks mul oli vaja gruppi ronida. Mingi aeg hakkasin abi saama teiselt mtü-lt, tänu kellele olid veterinaari arved 40% soodustusega. Ütlesin esialgsele neiule, et kui keegi veel annetab, las kannab mtü-le, sest siis läheb raha otse arvete tasumiseks. See ajas neiu taaskord marru, sest kuuldavasti olid tal isiklik vaen mtü liikmetega. Tänaseks päevaks ta ei räägi minuga sõnakestki, kuigi meie algne eesmärk oli.. tuleb, tuleb - jah, loomi aidata. 

Kurb, et meie (nii Sloveenia kui ka Eesti) seadusandlus on nii nõrk, et lemmikloom on jätkuvalt samasugune objekt nagu tool nurgas, millest võib iga kell lahti saada. Tänu riigi olematule seadustele võtavad südamega inimesed vastutuse enda kanda ja kahjuks ei mahu need suured südamed koos sama suurte egodega isegi ühe riigi piiridess ning nõnda tõstab tüli pea. Kas olete loomagruppides liige? Kas annetate mtü-dele ja mõelnud, kas rahasumma läheb õigesse kohta?







Monday, November 12, 2018

Mida uudiseid

No Comments »



Ma ei tea, kas heade uudiste lendu laskmine on parim mõte ja seega olen hoidnud enda teada ühte tõelist südamesoovi. Võiks isegi öelda unistuste tööd, mille pakkumine potsatas mu postkasti. Hetkel on kõik veel uus ja algusjärgus, kuigi vaeva on nähtud roppu moodi viimased aastad. 2018 on see aasta, mil ka mina sain panustada uue beebi väljalaskmisse.

Tegemist on ettevõttega, mis peatselt avab oma uksed ja minu peamine roll on seal luua pilte. Juurde veel suuremad-väiksemad tööd, kus saan abiks olla. Hetkel saan tööd teha kodust ja mulle sobib suurepäraselt, kuna aega jätkub kenasti, et jagada end kodu ja pere vahel. See polnud kõige lihtsam kui töötasin tehases. Ma kas alustasin liiga vara või lõpetasin liiga hilja ja teinekord ei saanud pereelust pea nädala jagu osa võtta. See kõik on nüüd minevik.




Kõige vahvam osa mu tööst on ülemus, kes on tõeline töömesilane ja igast nurgast minu inimene. Mul jääb vaid taeva issandat tänada, et see blogi siin ja blogis olevad pildid talle silma jäid, sest praegu olen üks osake suurest seiklusest. Hmm ja ma ei näe, et isegi taevas oleks meie lagi!

Sorri kui räägin tiba umbkaudselt, aga lubadus on see, kui seiklus läheb käiku, saate blogi ja Instagrami vahendusel kõigest detailsemalt teada. Ma tõesti tahan uut retke teiega jagada, et teaksite, et nähes millegi kallal vaeva, võite teiegi oma tähe leida. Minuga juhtus nii ja olen igavesti tänulik Igorile ja perele, et nad olid alati vapralt mu kõrval kui oli vaja teha pilte ja leidsid jaksu olla modellideks.



Uue võimaluse saabumine meie ellu pani mõtlema. Kas elada jätkuvalt Sloveenias või kolida Eestisse. Mind närib hinges mõte, et Eestis on ikkagi minu süda ja seda mitte ainult sentimentaalses mõttes. Kui ma vaatan enda tegemisi sotsiaalmeedias, siis alati on mu suurimateks fännideks eestlased. Eestlastelt saan ma 99% ulatuses vesivärvi piltide tellimusi. Eestlased on just need, kes tahavad pildistamist, mitte sloveenlased. Ehh, enamik on keeldunud isegi tasuta sessioonidest, kui otsisin modelle, kelle peal harjutada. Ehk siis nagu võite lugeda, mul on kodumaaga alati palju tugevam side kui seda võiks siin olla. Ausõna, siin on igas mõttes hea, aga mitte minu unistus. Sellegipoolest ei tule otsus kergelt, sest minu jaoks pole raha enam suurim määraja. Mul on Sloveenias pere, väga hea pere.

Novembri algus on üsna konarlikult läinud, sest täiskasvanu elu on viimane, mida suudan praegu nautida. Palju mõnusam oleks laps olla ja lasta teistel enda eest otsustada. Või teate, mis oleks veelgi toredam - kui annaks muretsemise soolikale teinekord puhkust ja asjalood laabuksid lausa iseenesest. Loksuvad paika või nii. Miks nad ei peaks, kui tegelikult on ju kõik hästi!
Monkey mind puhkab.




Pildid on tehtud kahes erinevas sessioonis Gerlist, kes elab minule väga lähedal siin kaunis Sloveenias ja on suutnud tasapisi lausa südamesse pugeda!




Monday, November 12, 2018

Kui raske see siis olla saab?

No Comments »

Küünalde meisterdamine?

Küünlad siin, küünlad seal, küünlad iga nurga peal. Öelge mulle keegi, kes ei täida külmal hallil ajal tube meeldivate küünaldega ja ma ütlen, et teda pole olemas - no tegelt ka, on keegi selline? Igatahes küünlad on toredad, eriti kui leida meeldiva lõhna ja anumaga tooted, siis võikski ostma jääda. Ostma jäämise takistuseks on aga hind ja sellepärast vähemalt mina panen parimaid küünlaid põlema jao kaupa (võrreldes teeküünaldega). Aga kui teha ise? Kui teha endale varuks hunnik korralikust algmaterjalist valmistatud mõnusa lõhnaga küünlaid, kas see tasub vaeva ja ka raha? Olgem ausad, igasugune käsitöö nänn pole teps mitte odav! Seega - Jaanika üritab küünlaid teha, paneb kirja ajakulu ja rahalise poole.

Lassele käsu õpetamine?

Mul tuleb kerge silmapööritus, kui keegi ütleb, et tema koer on liiga loll, et talle käsklusi õpetada. Kui ma oma kõrvaga poleks kuulnud, siis ei usuks, et keegi saaks midagi sellist öelda. Aga! Kuigi me treenisime Lassest iseseisvalt tubli koera, kes on kenasti kuulekas (kui jätta välja need mõned korrad, mis kõrvakuulmisega kipuvad kehvad lood olema), aga kellele me ei suutnud selgeks saada käsku "püsi". Omast arust proovisime igasuguseid kirjeldatud nippe. Ei tulnud välja! Olen talle visanud peopesa täie lihatükke üle põllu, et mul oleks võimalik temast sel ajal pilte teha. Olen proovinud rohkelt heaga ja ei. Mina aga ei usu, et mu koer on loll ja, et me oleme saamatud. Arvan, et jätsime liiga vara pooleli õpetasime ja andsime alla. Kas Jaanika ja Igor saavad Lasse püsima - proovime!

30 päeva järjest trenni?

Teate, ma olen reaalselt sellises olukorras, kus ma PEAN tegema igapäaevaselt trenni ja ma ei suuda ja ei taha. Iga kord kui olen kasvõi natukenegi sportlikumas meeleolus, kaob huvi nagu šampa pudeli kork ja mul läheb trenni peale mõeldes lausa süda pahaks. Samas tean, et end liigutades on keha maksimaalselt head tuju täis, isegi kui vere maitse suus ja silmad tagurpidi. Sport on mõnus, aga  leian igaks olukorraks triljon vabandust. Kas Jaanika suudab igapäevaselt teha kasvõi 45 minutit trenni ja leida endale spordi näol sõber igaks päevaks?