Saturday, February 16, 2019

Olid ajad ja oh, neid, mis veel tulevad

1 Comment »

Nii vähe või palju kui ma olen viimasel ajal kade olnud, siis üks suurimatest kadeduse allikatest on mul olnud see, et eesti blogijatel on võimalik Eestis üksteisega kohtuda. Vaatamata väiksele draamale, saavad enamik kirjaneitsidest omavahel siiski läbi ja korraldavad üritusi, laatasid, teevad videosid-laive ja käivad kambas õhtustamas. 

Kui Pille saatis mulle pildi nende õhtusöögist koos Mallukaga, siis ma vastasin umbes oujee cool ja lootsin, et neile praed kurku kinni jääksid ja sülitasin mõttes blogijate veiniklaasidesse. Nüüd juhtub ilmselt see, et mulle ei saadeta enam mitte kunagi pilte või mõnituseks tuleb neid sadu. 

Kõige eredamalt on mul meeles esimene EBA, milles osalesid ja läksid kohale päris mitmeId suuri ja väikeseid blogijaid, kes kirjutasid väga erinevatel teemadel. Malluka riietust ma ei mäleta, mäletan vist aasta hiljem tehtut, kus ta nägi minu arvates välja nagu Marilyn Monroe ja osade arvates nagu kirvenägu. Küll jäid heas mõttes silma Miiu, Lipsuke, Kati ja Kätriin Kübar (kuigi - kuna Kätriin ei näe hea välja?). 2015 aasta EBA oli üldmuljelt tohutult positiivse laenguga (minge või vaadake PILTE ja sobrage pisut mälestustes) ja eales poleks siis mõelnud, et kellegi beebist võib kasvada üritus, kus osaleda ei taheta.

Aga mitte sellest ma ei tahtnud rääkida.😀

Just sel 2015 aasta kevadel olin ma taaskord kadedusest roheline, sest tol hetk polnud mul võimalik Eestisse sõita ja ma ei ela ka just Valgas, et oleks pikk maa sõita. Lausa pikem võiks öelda! Peo puhul tegin end veits püssimaks kui igapäevasel ja valasin klaasi šampust ning vaatamata kadedusele elasin kaasa. Ja tegelikult oli mul väga tore! Või noh, ilmselt kuni selle hetkeni, mil sain teada, et kõikides kategooriates on umbes täpselt kaks võitjat. Pluss Fitloora ja Isablogi. 😁

Ja nii aastast aastasse olen kergelt kulmud kortsus vaadanud blogijate tegemisi koos ja õhanud, et tahan ka! Sellepärast kutsun üles blogjaid, kes tulevad 18.juulil Tartusse Metallicale või elavad Tartus või midagi kolmandat ja tahaksid koos ühe vinge õhtu veeta (vinge jah, sest ma ei näe muud võimalust!). Joome veini, sööme natuke rohkem kui peaks ja ilmselt tinistame ka natuke üleliia ja no ma ei tea mida veel blogijad koos teevad. Ma pole kunagi käinud! Ilmselt teevad pilte ja insta storysid?

Pildil on 2015 aasta mina  ja blogi koostöös saadud kleit ja juuksed.😂







Monday, January 28, 2019

Oled või ei ole mu sõber

6 Comments »

Sloveenias maakohta kolides sain päris hea sotsiaalsuse paketi - seda pea, et pole mul siin. Kui paneksin kirja palju ma räägin reaalselt eestlastega iga päev ja sloveenlastega, siis sloveenlased kes? Soovides mitte liiga teha mu kolmele väga heale kohalikule sõbrale, siis aitäh, et te olemas olete, aitäh, et kannatate mu iseärasused ja olete avatud. 

Ma olin meeldivalt üllatunud kui meie pereliikme aastate tagune klassiõde võttis minuga instagramis ühendust. Kuna sõbralikke ja jutukaid kohalikke leiab siin tikutulega, siis tema kutse kokku saada, võtsin heameelega vastu.

Meie kohtumine teeklaasi taga oligi hea, mul pole tõesti selle vastu midagi öelda. Kõige muu põneva vestluse kõrvalt kuulasin huviga isegi tema tunniajalist Herbalife' tutvustust ja panin mõttes linnukese kirja - nojah, siit läks siiralt sobitatud sõprus. Kuigi tunnistan üles, et olin nõus proovima kuuajalist hommikusöögi paketti koos teega. Ütlesin selest paar päeva hiljem küll ära, sest otsustasin mitte raisata enda peale minu jaoks äärmiselt suure summa ühe kuu kohta. See oli siis 70 eurot.

Edasi läksid asjalood huvitavaks ja hakkasin silma peal hoidma ta sotsmeedia kontol. Kõik läks kenasti kokki kirjeldusega perekoolist, kuidas taolised müüjad üritavad oma elu teistele näidata ning neid enda kaudu võrku püüda. 

Kõige tugevamalt oli näha see, kuidas näidatakse nagu nende elu oleks üks suur luksus - hotellid, spaad, rikkalikud õhtusöögid, erinevad üritused, palju toredaid sõpru, peod, särgid-värgid.. See oleks siis täpne kirjeldus minu ämblikust, kes üritas võrgutada. 

Ja tõepoolest. Näis nagu ta käikski päevast päeva spaades mõnulemas, kokteiliklaas näpu vahel. Aegajalt ka vingetes spordiklubides trenni tehes, sest kogu müügipaketiga käis käsikäes teema nagu müüdava toote kombineerimine trenni ja tervisliku toitumisega on edu võti. Iga kord tekib mul mõte  - kas tõesti tervislik elustiil ise pole juba piisav, et sinna on vaja võlutolmuna raputada lisaaineid?

Minu kaval silm aga suutis reklaamitud spaaelud läbi hammustada, sest tegelikult käib ta seal pea iga päev hoopis tooteesitlusi tegemas. Kui ta juba on hotellis, siis loomulikult tuleb teha sinna juurde pildid võimalikult luksuslikust elustiilist, mida pulbrite pähemäärimisega on võimalik endale lubada.

Ta on üritanud minuga mitmeid kordi kokkusaamist organiseerida peale meie esimest kohtumist. Minu süda on aga murtud ja peas mõtlen sellele, mida saaksin iga kuu 70 euro eest endale lubada. Iga kuu uus parfüüm - jah. Iga kuu uued sporditossud - jah. Iga kuu komplekt meiki - jaaaaa... Iga kuu purgitäis pulbrit selle raha eest - EI!

Huvitav, kas ta siis viitsiks minuga kokku saada kui ma ütleks, et ei soovi kuulda tema pulbritest?





Saturday, January 26, 2019

Tere, eneseanalüüs

No Comments »



Ma ei tea, mis on minuga alates eelmise aasta lõpust sündinud, aga kokkuvõtvalt võin öelda, et ma pole ennast kunagi veel nõnda hästi tundud. Ei, ma ei ole saanud ootamatult rikkaks või mu lapsed tulevad koolist ainult viitega või iga mu sammu saadaksid õnnestumised. Mkm. 

Iga kord kui tundsin end oma nahas veidike paremini, ütles hääl mu peas - Jaanika, sa teed valesti, see pole õige. Mõnikord see hääl ei rääkinud sõnadega, vaid täitis mu südame hirmuga ja olin otsaga paanikas ning värisesin omaette, kuidas ma julgesin küll midagigi ette võtta. See on vale, sa ei tee õigesti. 

Pidev eneseusu puudumine on üsna tappev mürk. Põhimõtteliselt võib sellest lausa sandiks jääda ning vangistada end mõtete ahelates täiesti lootusetuks. Sellisena kirjeldaksin ennast - peast sant.

Ma tean väga täpselt, mis mind tagasi hoidis kõik need aastad, aga ma ei tea, mis tea, mis oli see konkreetne juhtum, mis lasi mu ahelatest vabaks. Endaga leppimine? Ümbritsemine end inimestega, kes mind armastavad? Endale ja teistele andestamine? Õppimine, eneseareng, huvi maailmas toimuva vastu? Või kõik need kokku?

Sellest ma olen vist kirjutanud või vähemalt instas rääkinud, et olen laskunud lahti muretsemisest. Lisada sinna juurde veel suurelt unistamine. Mu elu pole suures plaanis eriti muutunud, aga tunnen end kui muutunud mees, sest just mu sisemaailm on organiseeritum. Ma naeran kõvemini, ma nutan kui tunnen, et selleks on vajadus ja alustan iga päeva mõttega, kui hea on olla mina ja, kui hea päev tuleb.

Mis kõige olulisem, ma ei karda enam. Kuigi keegi kirjutaks mulle siia, et kuule, sa oled täiesti mõttetu ussike, siis kehistaksin õlgu selle peale. Mitte, et mulle teiste arvamused korda ei läheks, vaid sellepärast, et elus on kõik hea halvaga tasakaalus. Ka negatiivne kommentaar kulub blogijale ära. Kasvõi selleks, et kõik hea tunduks veelgi parem. Kasvõi selleks, et tunda end pildis. Kasvõi selleks, et tekitada kelleski maavärinaid. 

Vaatame kui homme tekib vaba hetk kirjutamiseks, siis räägin ka sellest, mida planeerin järgmise poolaasta Sloveenias ette võtta. Ilma hääleta tundub kõik nii teostatav.