Wednesday, September 05, 2018

Reisisellid

14 Comments »

Eile hilisõhtul peale minu töö lõppu vedelesime Igoriga voodil ja arutasime maailmaasju. Nagu ikka. Jutuks tuli järgmise aasta suvereis ning peale kahte pikka autosõitu Eestisse ja Hispaaniasse, olin kindel, et mina enam autoga ei taha seiklema minna. Aga kuhu siis? Ikka mugavale paketikale, tekkis mõte. Väikseim on järmiseks suveks juba kaheaastane, mis tähendab, et kõigi viie pealt tuleb maksta pea et täissumma. Nibin-nabin laste pealt vähem. Kiire arvutus näitas, et meie nädalane paketireis läheks kokku kõige vähem 2500 eurot. 

Autoreis kõlas taaskord suurepäraselt.😁
















Nizza varahommikul ja päeval

Selleks, et taaskord sõita pikka maad autoga, vaatasime üle olnud suvised reisid. Meie Eesti matk lõppes sellega, et ostsime mulle ja Erikule lennupiletid ja üks ots maksis sama palju kui edasi-tagasi. Iik! Samas autoga ei tahtnud tagasi minna, sest juba kodumaale sõit kulutas kehast iga viimsegi energiaraasu ja peale 2000 km võttis taastumiseks mitmeid päevi. Samas Hispaania ots läks hoopis mõnusamalt. Kuidas siis nii?

Kuigi Itaaliast, Prantsusmaast ja Hispaaniast läbisõit on kõike muud kui odav, siis ometi oli teekond kordi mugavam. Teeolud olid ideaalsed! Väga harva, kui olid piirangud ja meil õnnestus tabada õige ajastus ning ummikutest sõitsime heaga mööda. Ma ei saa öelda, et teeäärseid bensukaid koos puhkealadega oleks meeletult, aga samas piisavalt. Soovitan seal tarbida oma toitu, sest hinnad on meeletud (kalleim oli Hispaania) ja söögi kvaliteet nii ja naa, aga kõik muu on tasuta. Mänguväljakud, vetsud, duššid,  suured parklad, teinekord ka looduslikud alad, kus lastel on võimalik ringi joosta. 




Ainuke, millest lõunamaade head teeolud ei saa üle on see, kuidas Eesti poole sõites muutub iga kilomeetriga olukord kodusemaks. Loodus, inimesed, kultuur, poed. Võin öelda, et juba Poola ülemine ots on minu jaoks koduse mekiga.😊

Kokkvõtvalt võin öelda, et meie Hispaania perereis oli tore. Kohtusime toredate inimestega ja nautisime kohalikku kliimat, sulistades nii palju kui võimalik merevees. Hispaanias oli meil pikem peatus, aga uudistasime paar päeva ka Prantsusmaal Nizzas ja vot sinna tahaks absoluutselt kindlasti 100% hurraa tagasi minna. Järgmine kord ehk kahekesi romanssi tegemas ja linna avastamas, sest kuumuse tõttu me suurt ringi ei seigelnud. Pealegi on Igori pool suguvõsa seal ja, kes siis ei tahaks neid kõiki 2 korda õhtu jooksul taaskord läbi musitada.😂

Seigeldes tagasi meie õhtuse arutuse poole, leppisime kokku, et järgmine suvi tuleb taaskord autoreis kui me just keldrist kullalaegast ei leia või parema palgaga tööd ei saa. Tingimuseks seadsime selle, et augustiks peale olema uus auto, ideaalis Sharan. Meie truu valge ratsu on olnud igati tubli, aga kahjuks tõmmanud end suuruselt kokku. 

Tegin kaasale pakkumise, et tema valib seekord sihtkoha ja mida vastuseks sain oli üsna oodatud - ta võib minna ükskõik kuhu, peaasi, et koos oleme. Pealegi olevat ma parem reisiplaneerija ja noh, sealt tuli veel taolist "mett mokale määrimise" juttu.😁





Vot nüüd olen ma tiba nõutu, sest ma tõesti ei tea. Olin paketikaga arvestanud ja minu peas sillerdas mõte Türgist, kõik hinnas toitlustusest ja hotellist ning basseinis ligunemisest. 

Kuhu võiks minna? Näiteks Sloveenia-Austria, Saksamaa-Taani? Või sama reis Hollandi lõpuga? Mind ennast huvitaks see reis väga, pakun, et suuremaid lapsi ka. Igorile kindlasti meeldiks. Erik? Erik on ilmselt samasugune nagu Igor ning talle sobib kõik, kus oleme koos.

Teine variant oleks Sloveenia-Horvaatia-Serbia-Makedoonia-Kreeka. Taaskord maad, mida ma (ja ülejäänud!) pole avastanud ja reis oleks kindlasti väga huvitav. Kulud teel jääksid üsna viisakaks, kuna külastatavad riigid pole kallid. 

Kaks reisi, mis on nõnda erinevad, et teeks või mõlemid läbi. Kumma teie valiksite just augustisse ja miks?




Monday, September 03, 2018

Meie september

4 Comments »



Viimased päevad on Sloveenia ilm olnud täpipealt selline, mil ei tohiks muud teha kui ennast teki sisse mässida, uneleda tassi tee ja nurruva kassiga ning lasta muud toimetused heaga üle. Kui vaid saaks! Täna läksid kõik meie kolm tegelast kooli ja, kuigi tekkis lootus, et saan üle saja aasta täielikult lapsevaba aega veeta, siis teadke, et üks neist kolmest laseb hetkel meie magamistoas kassiga nurru.

Erik jäi esimesel päeval kõigest tunniks oma uude lasteaiarühma. Tundus täpselt paras aeg, mille jooksul sai mängida, proovida õpetajaga kätepesu, teisi lapsi uudistada ning isegi üks kerge snäkk teha. Ma ei oskagi suurt midagi kosta, sest rühm, mis koosneb enamasti poistest on armas, abiõpetajad on armsad, ruum on täpselt paras ja ilmselt juba homme saan poisi rahul südamega sinna jätta. Ja meie laps on nagu meie laps ikka - julge, jutukas, lahke, armas. Mul oleks lausa kahju olnud ilma temata täna koju tulla. Ootasin küll pikalt, et saaks lapse aeda panna ja nüüd tahaks hoopis ta endaga jätta.😀



Tüdrukud oli väga energilised, mis puudutas ükskõik mida kooliga seonduvat. Ilmselt suvi venis pikaks ja enamasti veedavad nad aega kolmekesi koos Igori õega ja koolielu igatsus tuli peale. Arusaadavalt. Kuigi mind põhikoolis ootas ees raske aasta, sest narrimine kestis kuni põhikooli lõpuni (mhm..), siis igasse uude klassi astumine meeldis mulle iseenesest väga. Uued riided, maailma parima lõhnaga värsked vihikud ja loomulikult minu lemmikud kastemärjased sügishommikud. Ma pole ju ainus, kellele meeldib spetembrikuu uus start?

Sellest nädalast peale hakkan rohkem süvenema oma kunstitöösse ning annan väikse näpu ka uuele projektile kuhu mind kutsuti. Sügis on meeletult inspireeriv hooaeg ja tahaks laadida patareisid, mis peaksid kevadeni vastu. Suvi on tore ja tegelikult ma eelistan suve kui mugavamat hooaega, mil kaovad paljud mured nagu näiteks maja soojas hoidmine või laste koolitükid. Aga sügise vastu ei saa! Pinteresti läbi ja lõhki uurimine, aia kaunistamine, huvitavad fotosessioonid, ideed, lõpmatud matkad kuldses metsas.. oeh, mu väike peake läheb kohe pooleks.

Talve tulekuga võib juhtuda nii, et muutuvad tuuled ka mu töö osas. Ausõna, käsi südamel, emaausõna, ma vihkan ootamist. Ma olen kannatamatu kaheaastane, mis puudutab ootamist, aga seekord on kõik teisit. Seekord on ootamine olnud pikemaajalisem ja eesmärgi täitumine magusam kui kunagi varem. Endalegi üllatuseks olen rahulik ja ei käi pärimas, vaid surisen salamahti endas ja olen valmis pakkumisele, mis võib tulla oodatav või sellest üsna erinev. Ning ei, ma ei ürita ennast põnevaks teha. Ma lihtsalt ei saa kirjutada olukorrast, mis on hetkel mu jaoks liiga muutlik.

Teate ma loodan, et teil tuleb just selline sügis nagu olete oodanud ja, kui lootused on mingis mõttes kustumas, siis võin lohutuskes öelda, et hooajad korduvad. Miski ei jää kunagi samaks. Kõik hea tuleb kord. Ilusat septembri algust minu poolt!







Monday, August 27, 2018

See hull naine

17 Comments »

Naljakas on mõelda, et on inimesi, kes on suutnud mind võluda äärmiselt laia silmaringi, huvitava jooksva jutu poolest, treies sadu imelisi postitusi ning korraga tõmmanud endale ääretult inetul kombel vee peale. Tõega võttes, siis on tegelikult neid "junne ja ämbreid" olnud ennegi. Samas olen olen suutnud vältida seda, et käin teiste blogide kommentaariumites kui prohvet maailma parandamas, sest nii palju kui kirjutan enda pesas millest soovin, arvan, et igaühel on täpselt sama õigus. 

Võibolla sai minu karikas täis, sest teema näis mindki puudutavat. Ausalt öeldes täna, aastal 2018 on lausa jõle kohata püsivat blogi, kus nii mõnuga keegi tõmbab arvamusi teiste suhete teemal ja veel väga konkreetsete näidete põhjal, milles asjaosalised end ära tunda võivad. Sitablogisid on alati tulnud, nad on jäänud kiiresti silma ja näib, et taoliste blogide leek kustub kiiremini kui saabus tähetund. Kui just. Teate mul tuli pähe teooria, et kui just selliste kakapostituste kirjutaja polnud kergelt purjus, siis mul on tõeliselt raske välja mõelda ühtegi vabandust. Sa olid, sa olid kaua ja nüüd sa oled läbipõlenud. Võta paus.

See on huvitav, kui hästi me suudame end oma mõnusasse ellu sisse seada, aja jooksul luua põhimõtted ja jääda sinna kõrvale sirge seljaga ning samas ehitades müürid ning aina vähem ja vähem mõista teisi Minu mugav pesa, kuidas saakski teisiti elada ja, kuidas teisiti, kui kõik muu on vale.

Mina ei tea, mis on normaalsus, ma olen pagana tülikas persoon, kellega mul endalgi on raske koos elada. Iga päev on saavutus mu jaoks, kui suudan olla kasvõi vari enamvähem normaalsest inimest. Ma ei ole üksi ja minu abiks on mu kaasa. Tema teab algusest peale kõiki hullusi, mis ei kannata ehk isegi kirjamusta ja vaatamata kõigele, ta võttis otsuse siduda end selle hullu naisega. Jajah, just sellise hulluga, kes tahab, et jäädakse antud lubaduste juurde, keda tuleb teinekord turvatunde loomise ja püsimisega aidata. 

Postitus lõppeb nüüd, sest üht olen endale lubanud - ma ei pea kellelegi välja vabandama, et olen siuke närune inimloom, kes ei mahu keskmisse normaalsusesse. Samas, kui keegi leiaks, et temas on rohkem tarkust tunda seda, mis on müüri taga, siis mul jääb mõelda ainult üht - sa ei tea mitte sittagi.