Sunday, July 08, 2018

Pohm, reisipohm

No Comments »

"Vahel vaatame taevasse, kas meil on aega veel ja siis meenub, et fakk, nõud on pesemata ja sotsiaalelu hakkab tasapisi kannatama, võõrdun sõpradest, mingeid isiklikke eesmärke ei jõua seada või punnitada kasvõi nendeni, mis varem ette võetud."

See laul oli kuidagi nii, jah?

See on nagu raudnael, et peale pikemat reisi on meil vähemalt kuu aega pikemad ja lühemad võõrutusnähud kodust eemalolemisest. Näiteks mina ei ole suutnud tabada igapäeva rutiini ja kohustuste laabumise kulgu ja jooksen energiapuuduses viimaste kübemete najal. Meil mõlemil, nagu eelminegi kord, on turjal mõned lisakilod, sest lühikese aja (jah, söögi mõttes lühikese, sest alati ei jõua kõike proovida) jooksul üritame nautida võimalikult palju eesti toite. Andke andeks, aga meie kohalik kraam on lihtsalt parim, isegi mitte mujal on muru rohelisem mõttes, vaid sellepärast, et see on fakt. Eesti toit maitseb hästi. Ka Igor võib seda kinnitada.

Hetkel istume kahekesi meie vanas magamistoas. Vabandust, mina istun ja tema sätib liiste paika, sest aeg tõttas kuidagi nõnda kiiresti, et vanem tütar kasvas välja soovist jagada väikese õega tuba. Igor võttis eesmärgiks panna uus mööbel püsti, teha kerge renoveering ning seada talle kogu tuba valmis töise nädala kõrval ja mina.. mina tahtsin kasvõi pisut laiselda läbitud kuuepäevasest töönädalast ja mõttes seada plaane augustikuu Hispaania reisiks. Näpistan ennast tiba, sest hea on tuletada endale aegajalt meelde, et meil mõlemil on terve kuu vaba!

Kätlin, mu pisitilluke Kätlin, saatis mõned päevad tagasi meie perest tehtud pildid ja ma olen armunud. Juba selle tõttu, et viimane kord käisime kõik koos kaamera ees neli aastat tagasi ja tundus kuidagi tobe minna fotograafi juurde, kui endal on kaamera olemas. Aga Kätlin tuletas meelde, kui oluline on minna pildistama fotograafiga, mitte teha käsi pikka perest autoselfisid või pildistada pereliikmeid ühekaupa. Praegu vaatan pilte ja mõtlen, et mul oli vahepeal ununenud, kui toredad me koos oleme.

Aitäh Kätlinile, et ta leidis meile aega kiire pereelu kõrvalt ja kummardus, sest oleme siiralt õnnelikud piltide üle!💛

Aga rääkige nüüd teie, kas kannatate samamoodi reisipohmaka all nagu meie ja, millised plaanid on teil selleks suveks.😊













Monday, June 25, 2018

Kolin ei koli kolin ei koli

14 Comments »

Teate seda lastelaulu "Tahan, ei taha"? Ma panen Loore poolt Laulukarussellis esitatatud laulu lingi SIIA ja saate kuulata lugu, mis on täpne kirjeldus minu tunnetest seoses Eestisse kolimisega. "Tahan, ei taha, ma ise ei tea, kas olla natukene paha või päriselt hea."

Eelmine kord oli mul peale reisi mõnus "tagasi koju jõudmise ja rutiini naasemise" masendus. Ma tean väga hästi, et sel ajal oligi mul kodusest elust kõige meeldivama kirjeldusega siiber ja tundsin pikalt hirmu. Ennekõike sellepärast, et Sloveenias tunnen tugevalt nagu mul ei ole enda elu üle kontrolli nagu Eestis. Mis on omamoodi tõsi ja ma kartsin, et siin ei muutu mitte kunagi mitte midagi ja ainus lahendus on kolida tagasi.

Ma olen küll lühikest aega tööl käinud, aga võin öelda, et hetkel pole midagi sarnast võrreldes aastatagusega. Töö on andud erakordse usu muutustesse ja see on minu jaoks väga oluline, sest näen, et asjalood on taaskord minu haardes. Minu enda otsustada. Samas töö on selline, et ma teen seda puhtalt raha teenimiseks. See ei huvita mind, see pole mingit moodi seotud mu hobidega ja kuigi palk on täpselt parasjagu lihttööle, siis ma ei näe, et jääksin sinna aastateks. 

Kuigi Sloveenias ja eriti just meie regioonis on raske töö leidmisega (sa pole keegi, kui sul pole tutvuseid), siis hetkel on peas plaan seda muuta. Vähemalt enda jaoks. Ma tahaksin teha paar lüket peale pikka augustikuu puhkust (terve kuu vaba!), mis annaks mulle hea laengu, sest see on minu otsus ja tean, et saan teha seda ilma kellegi abita. Kui kõik õnnestub, siis selle muutusega annan endale võimaluse päris kaugele tööalasel elul jõuda. Nagu näha ma ei taha otse kõnelda, aga vast saite läbi lillede vähemalt mõttele pihta. 

Minule ja Igorile meeldib Eestis tohutult. Me oleme mõlemad andunud Lõuna-Eesti fännid, kes ei kujutaks Tallinnas elamist ettegi. Ta on täpselt nagu mina - pealinnas on tore külas käia, aga kiiresti tahaks seal lõuna poole tagasi minna. See on ka üks põhjuseid, miks olime seekord pigem ühes regioonis.

Sellegipoolest oleks meie ideaaliks maja koos murulapi ja paari õunapuuga Tartus väljas. Me sõidame ka praegu 15 minutit linna ja 20 minutit tööle ning poleks probleemi sedagi Eestis teha. Ausalt ma ei ole väga maja inimene ja aias oleks meil kõige rohkem pügatud muru ja mõned amplid rippumas. Samas lastega on mõnusam, kui ENDA aias on liivakast ja kiik, väike ala sõpradega ringi jooksmiseks, koeraga müramiseks.. Eks elu on siin Sloveenias hellitanud ja enam ei kujutaks ette võõrastega mänguplatsi jagamisest. 

Kui nüüd korraks idüllist välja lülitada, tuleb mõelda igapaäevasele elule, kus on vähem roosiromantikat. Meile oleks päris tugev kaotus, kui kõrval poleks Igori pere. Lapsed kasvavad suuremaks ja me tõesti ei vaja igavesti lapsehoidjaid, aga see mõte, et kaob moraalne tugi ja ühtehoidev sammas ja inimesed, kellega oleme aastatega üheks kasvanud, ei tee otsustamist lihtsaks. Pealegi mul tuksub kuklas ka see, et kunagi nad võtsid meid lahkelt vastu ja nüüd justkui jätaksime nad maha. 

Võibolla nüüd küsite, et miks üldse Eestisse tahta, kui Sloveenias on olemas töö, kodu ja pere? Ehk te olete mõnda aega või pikemalt välismaal elanud ja tundnud kurbust, mis jääb südamesse, sest miski on puudu? Ma olen alati tahtnud Eestis elada, seal on väga vähe, mis mulle üldse ei meeldi (ma ei tea, sääsed ja pikk talv ehk) ja ma armastan paljut Eestiga seonduvat ja see annab erakordselt hea laengu. Minu unistuseks on veeta elu koos Igoriga just Eesti pinnal ja seda soovi ei ole siiani võtnud ka kõik hea, mis on Sloveenias. 

Üksi ma ei hakkaks iialgi tagasi kolima ja vähemalt järgmised aastad hoian end õnnelikuna Eestisse reisimisega. Igoriga oleme leppinud kokku, et võtame aega ja vaatame, kas leiame Sloveeniast otsides Eestisse tööd. Meil on isegi välja vaadatud paigad, mis võiksid olla meie tuleviku koduks ja eks näis, aega on selle kiire asjaga.











Sunday, June 24, 2018

Ärge tehke nagu mina!

4 Comments »

Ma ei ole suurt mõelnud palju mind mõjutab sotsiaalmeediast nähtav teiste elu, aga fakt on see, et viimasel ajal olen igapäevast infot ammutamas pigem läbi ekraani kui reaalselt nähes või kuulde otse teiste kogemustest Ja mul tekkis hirm. Hirm, sest aegajalt on tore blogilugeja või sõber kirjutanud mulle ja uurinud täpsemalt, kuidas miski töötas, meeldis, ei meeldinud ja viimaste uudishimulike küsimuste najal tahaks teha paar fakti selgeks või nii. 

Reis väikelapsega. Eem. Ei. Palun ärge tehke seda. Kohalikku muuseumi ja ehk isegi Pärnu randa - miks ka mitte. 2000 km kaugusele kodumaale. Palun, ärge tehke nagu mina! Me planeerisime küll reisi võtta eriti rahulikult ja jätta auto seisma seal, kus vaja ja palju vaja. Elu tegi aga plaanid ümber ja tõesti igal pool pole võimalik autot isegi hetkeks seisma jätta ja turvaliselt lapsi välja võtta (mis muuseas on jube ohtlik, olin kunagi esimene kohalesõitja avariile, kus rekka sõitis seisvale autole tagant sisse. VALUS!). Kui mõelda sõidu ajalisele poolele, siis kui see on niigi 24 tundi pikk ja hakkad tegema igal nurgal peatuseid, siis venib sõit olulisemalt pikemaks (unista edasi, et saad lapse iga kord sõbralikult taaskord tooli panna) ja läheb vaja eraldi puhkust, et puhata sõidust. Lõpuks tulime Erikuga kahekesi lennukiga tagasi, isegi vaatamata sellele, et ühe otsa hind oli krõbe, ikka heaga krõbe.. 

Hüljatud loomade koju toomine. Eem. Ei. See ei ole tegelikult just parim mõte. Okei, mõte on hea. Sest teoreetiliselt oleme teiste silmis ülimalt tublid ja toredad ja hea südamega, kuigi samal ajal sureme sisemuses, sest näiteks mina kahetsen suuresti nelja pea vastsündinud kassipoja endale võtmist. Väga. 

Põhimõtteliselt esimese nädala lõpuks olin emotsionaalselt läbipõlenud lössis tomat ja unistasin salamisi karbi kellelegi teisele sokutamisest (tegelikult mitte, aga see on üsna tabav võrdlus mu tunnetest). Hästi palju tuska tegi see, et mitte kedagi teist need kassid ei huvitanud ja isegi kui palusime lühikeseks ajaks abi, saime vastuseid umbes - mulle meeldib kaua magada hommikul või mind ei huvita kassid. Enamasti mind ka ei huvita, mida teid huvitab, aga seekord olin tõesti hädas ja magamata, energiata, vaba ajata, siis huvitas ikka küll. Lõpuks saimegi abi loomasõprade kogukonnast, kes tegelevad taoliste loomadega. Hullud hoiavad kokku jumal tänatud.

Seega võtke teadmiseks - hunnik koormat on ainult teile ja see võtab teie igapäaevast väga suure osa. Ärge võtke nõnda lihtsameelselt seda koormat endale, kui te pole kindel, kas jagub lõpuni aega ja ka raha. Ahjaa, raha osa. Kassibeebide toit on kallis ja seda kulub palju. Pealegi võivad emata kassipojad ka üsna elujõulisena surra nagu meil see juhtus. Seega lisaks kurnatusele võite saada koorma, tänu millele te ei lõpeta enda süüdistamist. Ja veterinaari arved... ohohohohooo.. Ühe kassipoja üles turgutamine läks maksma 230 eurot, millelt saime 40 % allahindlust õnneks ja ka ühe annetuse. Siiski maksma pidime ikkagi ja lisaks olid veel kasside vaktsineerimised.

Ma kiirkorras vabandan ette ja taha kui olen tänu endale otsustele ja tegutsemistele inspireerinud kedagi teist. Palun vabandust, aga ärge enam nii tehke nagu mina!

Ma ei tea, kas te usute, aga tegelt me ei näe pariselt sellised välja. Mina ja Erik. Läbi võltsfiltri.