Tuesday, February 20, 2018

Hamstrielu varjatud küljed

No Comments »

Väiksemat ja suuremat sorti ületunnistust tehes pean ütlema, et oleme toidukogujad. Lausa hamstrid. Mul peavad kapid olema alati teatud tasemeni ülekülluses asjadest. Ma isegi ei tunne vajadust neist süüa teha, aga kui poes on olnud soodushind ja, kui mulle on pähe jäänud mõte, et riisipaki kõrval PEAB olema ka pakk bulgurit, siis nii ongi. 

Ladusin lauale enamik kuivainetest ning lisaks ka konservid ja purgid. Vau. Olen olnud eeskujulik hamster! Mõttes pidasin pisikest plaani sattuda varsti poodi, sest kinnisideeks on saanud see, et teatud päevade tagant siiski tuleb seal käia, sest kui peres on viis isukat liiget, siis söök saab tahes tahtmata üks hetk otsa.

Reaalsus on aga see, et lõunal, kui kõhtu läheb päeva suurim portsjon, sööme kodus ainult mina ja pisipoeg. Ma ei saa öelda, et ta sööks vähe, aga tihti saan tema puhul hakkama kartul pluss porgand pluss veidi liha kombinatsiooniga. Mõni teine päev saadan ta õigel ajal ämma juurde, et ta saaks seal kõhu täis laadida. Igor sööb tööl ja tüdrukud koolis.

Ma olen üritanud meie toitumist mõjutada rohkem siinse stiiliga, mis tähendab, et enamik päeva toidukordadest jääb esimesse poolde ja tugevat õhtusööki meil suurt enam polegi. Ehk sellepärast on sloveenlastele jube tähtsad pühapäevased lõunasöögid, mil ahmitakse sisse söömata õhtusöögid kogu nädalast (naljaga võttes). Selleks, et harrastada nigela õhtusöögiga päevi, tuleb muidugi hoolt kanda, et nii hommik kui ka lõuna oleksid korraliku söögikorraga. Aga mitte sellest ei tahtnud rääkida.

Jõuan jutuga tagasi ostlemiseni. Enamasti läheme poodi, kui värske kraam on otsa saamas ja seda, tõesõna, läheb meil nagu hakkmasinasse. Puuviljad, marjad, tomatid (talvel enamasti kirsstomatid), värske kurk, salat. Pakun, et julgelt pool nädala eelarvest ongi rohelise ja puuvilja all kinni ning see jääb meie poolt ka edaspidi puutumata. Kui õhtusöögi võib lahja teha, siis värske toit peab olema käepärane.

Minnes poodi, ostan ka neid toiduaineid, mida ei planeerinud. Üks pisike kurat minu õlal on see, kes tunneb vajadust ümmardada soodukajumalat ja teine kuradike käseb koguda tarre hästi palju toitu - sööme neid siis või mitte. Peaasi, et olemas on!

Teatud tasemeni on varumine mõistlik, aga ma kardan, et mina olen heaga piiri ületanud. Lisaks olen nakatanud selles osas ka abikaasat ning mis saab olla hullem kui üks hamster? Kaks hamstrit!

Vot. Aga nüüd olen mõttesse saanud pildi ja nimekirja kõigist olemasolevatest toiduainetest ja, kui teile tundub, et ah, mis, seda pole ju palju, siis tuletan meelde - me pole ka ammu poes käinud. Hetkeseisuga oleks poest vaja tuua banaane, õunu ja kirsstomateid. Olen rohkem kui kindel, et kui MINA läheksin poodi, siis tuleksin sealt tagasi hoopis muude asjade lisaks sellele, mida tegelikult vaja oli.






Üks mõte, mis mind aina painab on see, et liigsed asjad tekitavad stressi. Näiteks toidu puhul, eriti, mis puudutab kuivaineid ja purke, kuhjan ma teinekord kapi nii täis, et mul pole õrna aimugi, mis seal tegelikult on. Pole üllatav, kui lisan korvi paki riisi ning saan selle koju jõudes veel kahe riisipaki kõrvale asetada. Lisaks on kapis poolikuid pakke, mille avamise aega on raske meenutada ning kogu see asjade organiseerimatus on tohutult stressitekitav!

Aga kuidas edasi? Arusaadavalt on raske olla perenaine/mees, kui samal ajal käia tööl. Mina seda aga ei tee ning sellepärast proovin meetodit, mis on enamik inimestele palju raskem  kasutusele võtta kui mulle. Aeg ja planeerimine! Ma ei saa öelda, et mul on energilise väikelapse, kahe suurema lapse ja koduloomade kõrvalt sigarohkelt aega üle, aga reaalselt olen siiski füüsiliselt kodune, mis annab päris suure eelise.

Kui siduda kokku planeerimine ja mõistlik tarbimine, on lootust ka minusugusel hamstril ennast parandada. Ma ei taha võtta kvaliteetset ja maitsvat toitu iseenesestmõistetavalt nagu selle kokku krahmamine oleks mu esimene inimõigus. Toitu tuleb austada, mõeldes sellele, kui odavalt siiski see meile veel kätte tuleb.

Lõpetuseks, ma lugesin üle eelmise postituse** ja, kui enda meelest likvideerisin vead, siis oh sa jeesusmaria, KUI palju grammatilisi ja kobade sõrmede apsakaid sealt vastu vaatas. Üritan edaspidi hoolsam olla, et te silmad peast ei plahvataks. 😁

** kui vabandusi otsida ja palun vabandust ette selle postituse vigade eest, aga ma olen haige ja pea on paks, mis paks😀




Monday, February 19, 2018

Ole inimene, võta munad maha!

2 Comments »

Mulle tuleb üllatusena, kui kuulen, et mõnel inimesel on kass tubaselt ja teinekord ka õueloomana lõikamata. Üsna raske on mõista, kes viitsib taluda sirtsutavaid või agressiivseid isasloome või paar korda aasta lolliks minevaid emasloome. 

Tegelikult ehk polegi nõnda raske aru saada neist inimestest, sest mulle tundub, et vabanduseks tuuakse välja ükskõik mida, peaasi, et leida õigustust mitte kulutada need mõned eurod looma peale. Olen kuulnud ja arvatavasti on paljudele kõrvu jäänud ütles nagu peaks emasel loomal olema vähemalt üks pesakond. Ausõna ma ei mõtle seda juttu välja, aga tean ühte neidu, kes lasi oma emasele kotid taha panna, filmis kogu tiinuse käiku ning lõpuks salvestas lindile isegi sünnituse protsessi. Awwwwwwww.

Ei!

Lugesin Eesti Loomakaitse Seltsi pressiteatest, et praeguse seisuga on jäätmekäitlusjaama jõudnud juba kaks tonni lemmikuid, keda polnud mitte-mitte kellelegi tarvis. Ma ei tea, kuidas teiega on, aga minu awww-meeter läks täiega nulli. Vaevalt kahe kuuga läksid ahju kaks tonni armsaid karvapalle ning stop, tehke peatus, kui te ei taha lugeda palju neid oli terve eelmise aasta jooksul.. 18*.

* tonni! Ma jätkuvalt räägin tonnidest.

Ok, teinekord läheb elurada nõndamoodi, et sel õigel hetkel pole raha ning taolisest olukorrast võib leida end igaüks, kes elab riigis, kus palgad on olematud ja samas kulud õige korralikud. Sellepärast oli mul hea meel lugeda, et loomakliinikud pakuvad kuni märtsi lõpuni loomade kastreerimist või steriliseerimist soodushinnaga. Ülilahe! Klikka lingile ja leia endale lähim kliinik SIIN.


Meie Kity Purry, kes pidi olema poiss, aga siiski osutus tüdrukuks ning tekkis hetk, kui arvasin, et ta on tiine, aga tegelikult oli paks. Pikk jutt lühidalt. Ta on hetkeseisuga sterritud. 😀

Tean, et mu blogis käib siiski ilmatu palju teadlikke inimesi, seega, kui teie võimuses on anda infot edasi vanaemale või vanaisale või naabrile või kellelegi kolmandale, siis tehke seda kindlasti. Rääkige, kuidas kassidest preilnad ja poisid heameelega ei maadleks mitmeid kordi aastaid suures tuhinas paljuneda, vaid mõnuleksid parema meelega diivanil nurru lastes. Usun, et mõistlikult mõjutades on võimalik kaasa aidata ning jäävad olemata kurvad muinaslood, mille lõpp leiab aset Väike-Maarjas.

Minu esimene Eestis võetud kass oli lõigatud juba varjupaigas, aga teise looma sain ma koduse, ämmalt. Ta oli poiss, imeilus karvakera ning lisaks veel paberitega (siiani on!). Isegi tema lasime ilma kõhkluseta lõigata, kuigi oli huvilisi, et kasutada poissi paljundamiseks. Kuna tegemist oli lihtlabase millerdamisega, millest ma tookord suurt midagi ei teadnud, sai öeldud ei. Muuseas meie viisime Pontsu Felivetti (loodan, et mäletan õigesti) ning praegu saab seal isase kassi lõigata 25 euroga.

Kas teie kassid on lõigatud?




Thursday, February 08, 2018

Depreka surnud ring

No Comments »

Kuigi väljas on meeletult kaunis lumine talveilm, siis minul on ametlikult külmast hooajast ja talvest ning kõigest muust kõrini. Ma ei ole leidnud aega, et diivaninurgas kassida, sel lihtsal põhjusel, et poiss võib selle aja jooksul maja peapeale pöörata, kui poetan pisaraid ool bai mai selfi lauldes. Ehk siis nutmine ja kookonisse tõmbmine jääb käegakatsutavatel põhjustel olemata. Okei.

Ütlesin Igorile, et tõmban nädalavahetuseks kodust kaugele ja tema ainult viibutas pöidlaid ülespoole selle peale. Normull. Hakkasin mõttes pakkima ja otsisin bookingu kaudu hubast suure telekaga tuba, mis võiks jääda kodust mitte väga kaugele. Aga, kui ma pole kodust kaugel, siis ma võiksin ju ka kodus teleka ees lösutada, eks. Pealegi ma olen aastatega seltskonnaga harjunud, et ei oska hinnata täiesti ihuüksi aja veetmist. Tundub kuidagi veelgi masendavam, veel rohkem ool bai maiself. Okei.

Igor on mu kangelane ja ta on andud parima, et tunneksin kasvõi grammikese rohkem inimese moodi. Kui see tähendab veits enne südaööd mäkki sõitmist, pole probleemi. Oi, poe sulgemiseni on pool tundi - vist jõuab sinna ja ole hea, vaata, kas koogiletis on allahinnatud torte (oli!). Ehk siis süüa on tore ja, kui loetud mitteteaduslik artikkel ei valetanud, siis süües panevad süljenäärmed tööle teatud hormoonid ajus (või keha toodab hormoone, mille mõju jõuab ajju? Jeerum, ei taha väga rumalana kõlada), mis tekitavad hea tunde. Kõlab ju hästi? Ei! Süüa on täpselt nõnda tore, kui oled pikalt maitsvat toitu allaneelates uputanud oma muresid ning üks kena hommik astud kaalule.. Okei.

Me oleme tahtnud olla kahekesi abikaasaga sellest ajast peale, kui dinosaurused veel mööda maad kõndisid, aga näed, pole õnnestunud. Kui nüüd hästi planeerida ja lõngakera harutada, siis meie ideaalse puhkuse saavutamiseks läheks vaja maailma parimat inimest, kellele usaldada lapsed ja, kes on nagu Mary Poppins ja suudaks pärdikutega koos kasvõi maailma vallutada (ning pisipõnni ööunne saata). Sellist lapsehoidjat, kes tuleks ja oleks ja võluks kasvõi ühe päeva ja öö, meil hetkel pole. Aga unistame!

Kusjuure selle postituse kirjutamine oli kaunis teraapiline. Pole ime, et osade arvates on kõik blogijad kerge kiiksuga. But aren't we all?